ASI2020 lõputiitrid

Sloveeniast olen sujuvalt koju jõudnud. Siin juba tegelikult viiendat päeva (pidin telefonist vaatama, mis kuupäeval saadeti sõnum "teretulemast Lätti", muidu ei tulnud meeldegi :D)

Ega midagi suurejoonelist sealt viimatise kiivipuu alt edasi liikudes ei juhtunudki. Aga panen ajaloo huvides siiski vaheetapid kirja.

Kohtumine Sloveeniaga jäi põgusaks. Reis hakkas lõpu poole tüürima ja avastasime, et pole ühtki kultuuriretke teinud. Seega külastasime Celje lossi, mis väidetavalt (kohaliku reklaami najale toetudes) peaks see sööbima su mällu ja jätma kustumatu mulje. Noh, minuga nii ei läinud. Ei oleks mulle meeldegi tulnud, et seda külastasime, kui poleks oma pilte ja märkmeid sirvinud :)

Mis aga mulle jäi meelde Sloveeniast oli linnake Ptuj, mida me külastasime peale Maribori (mis meile jällegi ei sobinud ning peale väikest jalutuskäiku ta hülgasimegi). Nüüd tagantjärgi sain teada, et Ptuj on kõige vanem linn seal riigis. Nii vana, et isegi menüüdest pole nad kuulnud midagi. Olgu, olgu, asi nimest selles, et nad on nii koroonakartlikud, et kuskilt teada ei saa, mida tellida saaks. Küsid, kas online menüüd on? Ei. Aga kuskil seina peal? Ei. Aga.... mis te siis pakute. Ja siis sulle hakatakse loetlema, ja loetlema...... Oh jah, üks õlu palun :) Muus osas oli Ptuj väga õdus ja mõnus linnake.

Normaalsed nagu me oleme, liikusime oma retkega edasi soojade vete poole. Mõistlik mõte, eriti kui õues on üle 30 kraadi. Lähim säärane soe veekogu oli Heviz´i järv Ungaris, mis on maailma suurim ujutav termaaljärv.

Vesi oli seal üle 30 kraadi ja üüber tervislik ja tõenäoliselt te ei tunne meid nüüd äragi - miinus 10 aastat kohe kukkus. Aga arvestades seda, et sealne vesi vahetub väidetavalt 72 tunni jooksul, siis oli see suht räpane. Noh, hea küll, vesi paistis küll läbi, aga seda enam paistis ka kätte kõik see soga mis seal sees oli. Osalt looduslik, osalt mitte nii looduslik. Ja aegunud ja väsinud oli ka kogu see kompleks. Niiet see soe vesi sooje mälestusi ei suutnud tekitada. Küll aga jäid meelde kõik need kümned tuhanded, mis me selle peale kulutasime.

Sealsamas kõrval oli ka üks suur ja jaheda veega järv - Balaton. Plaanisime sealgi veidi suvitada, aga tuleb välja, et Ungarlastele ka meeldib seal suvitada, mistõttu me lihtsalt ei mahtunud sinna või nii... Kimasime siis aina edasi ja edasi. Ungari oli kuidagi igav ja lame, ei ühtki mäge. Kiirteeparklad olid rõvedad ja mustad. Isegi päevalillede pead olid norgus põldudel (maybe hakkab ka sügis saabuma).

Next stop oli Bratislava, kus me tahtsime kangesti hotellis magada, aga jõudsime hoopis kuskile naeruväärselt odavasse cämpasse, kus kohtasime ka esimesi juhuslikke eestlasi. Ei, me ei suhelnud nendega. Ega me imelikud ei ole, et teiste eestalstega suhtleme.

Novot, aga kuna meid ju ebaõiglaselt vara Šveitsist ära aeti, siis me tegimegi oma reisiplaanid pisut selliselt ümber, et hakkasime hoopis odavaid, ilusaid ja väikseid linnu külastama. Ja elu nautima. Ja raha raiskama. No näiteks Krakowis, käisime õhtust söömas - eelroog, pearoad, joogid - kokku 30 eurot. Jah, Krakow, me kohtume veel!

Lõputrajektoor kulges umbes selliselt, et Varssav-Kaunas-Uulu-Kodu. Kodu...

Kodus on hea olla 💗

Aga kokkuvõtvalt - selja taha jäi 20 päeva, 19 ööd, 7000 km, 10 riiki. 15 ööd magasime autos, 4 hotellides. Oli raskeid hetki, oli ilusaid hetki. Aga mälestusi on kuhjaga, mis annavad sooja :)

Reisi ja kuluta raha sellele! Sest raha tuleb tagasi, aga aeg mitte kunagi! 

Until next time !

Cioa, Italy

Itaaliaga ja italjaanodega on meil selleks korraks kõik. Kuna vältisime suuri turismimekasid, siia avastasime nii ägedaid armsaid kohtasid. Kasvõi see sama Alice bel Colle, kust me alustasime - leidsime selle ju juhuslikult, otsides soodsat öömaja (tee, mis sa teed, aga mõnikord tahaks ka linadevahel magada ja pesukaru võlusid nautida). Igatahes, see oli üliväike asulake, kuhu aga silm ulatus, tervitasid meid viinamarjaistandused. Mis tähendas loomulikult ka kohalikku veini meie klaasides ja autopagassis :)

Päeval oli linn nagu välja surnud, paar töömeest tänaval aknakatteid paigaldamas, hotellitöötajad ja siis üks vanem hallpea, keda me hakkasime omaette "meeriks" kutsuma. Kus iganes me olime, tema aina asjatas - küll vastuvõtulaua juures, küll restoranis, küll kohalikus pubis. Jagas korraldusi, tervitas külalisi ja õhtul suunas meid isiklikult (italjaano keeles muidugi) linnamäkke, vaadet nautima. Õhtul aga istus kogu linnarahvas külakeskuses, lobisesid, jõid õlut ja veini. Tõeline itaalia melu käis, mõnus kuulata-vaadata-nautida! See linnakest jään hea sõnaga meenutama.

Siia aga võtsime kaardi kätte, et kuhu siis järgmiseks. Tahtsime mere äärde jõuda, seega valituks osutus Genova linn. Suutsime seal makimaalselt 1 tunni jalutada kui panime juba ajama. Liiga suur linn, et seda nii möödaminnes hoomata. Liiklus oli seal ka väga õudne, rollerimehed kimasid ringi nagu poleks homset.

Ja ilmselt oli asi ka selles, et nii kohutavalt kuum oli. Üldse on Itaalias väga palav olnud. Eile näitas vahepeal meil termomeeter üle 37 kraadi. Vett kulub joomiseks liitrite kaupa.

Ja kuna Genova  ei olnud meile meele järele, hakkasime sõitma rannikut pidi allapoole. Leidsime ühe imeilusa rannikulinnakese Rapaello lähistel. Sain elu esimest korda supelda Liguuria meres. 

Õhtustasime ühes minu välja valitud pizzerias ja seal sain elu parimat pitsat. Ja see mozzarella pall, mis sinna peale oli pandud - midagi kreemisemat ja mõnusamat annab välja mõelda. Ideaalne!

Öö veetsime kuskil kiirtee parklas (ei olegi nii glamuurne see automatjaka elu) ja uuel päeval hakkasime suveniire kokku ostma Parma linnas. Tundub, et nüüd hakkab iga samm kodule lähemale viima. Kahjuks.

Ühe-kehe sihi kaupa paneme aga teekonda paika ja liigume. Ja nii mõnus on sõita, teades, et ei ole kohustust jääda paikseks, kui asukoht ikkagi ei sobi. Nii oli ka Garda järve ääres, kui esialgne sihtpunkt (alumine äär järvest) oli täielik rikkurite (vaprate ja ilusate) rajoon, snoobide pesapuu. Peatust tegemata sõitsime idarannikut pidi ülespoole ja avastasime Garda linna enda jaoks. Nii mõnus tunne, kui tajud, et see on "meie koht". Parkisime end ära, loputasime kuumuse järvevette ja hakkasime linna sammudega mõõtma (neid samme reisi jooksul saab ikka loendamatul arvul kokku. Vat sulle autoreisi :D). Garda oli mõnus rahulik, piisavalt väike. Hinnad turistikad aga siiski taskukohased. Järv kaunis, öömelu mõnus. Taaskord juhuslik kohtumine aga väga mälestusväärne.

Järgmisel hommikul tegime veel koos partide ja kaladega ühe supluse ja asusime sõitma selle reisi ilmselt kõige suuremasse turistilõksu - Veneetsiasse. Sinna autodega ju kedagi sisse ei lasta, linna servas asuvad tohutud parkimismajad. Kus on ka tohutud hinnad, otseloomulikult. Ühistranspordiga saab linna (võib ka jala). Ühistranspordi piletikassa juures on ainult hinnad - mitu minutit sõitu maksab mitu eurot. Ei mingit infot, millega saab sõita. (Mingi tramm sõitis ka seal ma nägin). No ja kui ma küsin müüjahärra käest, et millega ma selle pileti eest sõita saan siis, kas kas igasugu transpordiga, ka trammiga. Vaatas ta mind veidi lõbustatult ja üles - me sõidame siin paatidega, see on Veneetsia...

No okei, olen siis blondu, kui sa nii arvad. Aga ausalt ka olid seal trammid :)

Veneetsa - jah, omamoodi, omapärane, ainulaadne. Aga muud ei midagi. Väga kahtlen, et jään seda kohta igatsema.

Praegu aga istun Sloveenias kiivipuu all ja kirjutan Itaalia mälestusi.

Itaalia imes meid täiega rahast tühjaks. Kui mõtlesime, et Šveitsi vinjett, 40 eurot, on kallis, siis Itaalias pidi pea iga kiirtee külastuse eest 10 euri välja käima. Lisaks kõik need parkimised jms. Isegi gondliga me ei läinud sõitma, sest gondlihärrad tahtsid 80 eurot pooletunnise sõidu eest. No thankjuu, ma vaatan parem kuidas teised sõidavad :)

Aa, ja Sloveeniasse sisenenedes küsiti esimest korda meie dokumente ja vaadati isegi korraks autosse. Ps, loodan et Sloveenias ei ole nii hull see maskikultuur, kui eelmises riigis.

Šveitsi kiirkursus

Bonjourna, oleme tagasi Itaalias. Vahepeal käisime Šveitsis veits juustu söömas. Ja mägesid vallutamas.

Aga kuna Šveitsis on Internet üsna krõbeda hinnakirjaga (veits vaesemehe juttu ka viskan sekka), siis on nii mõnegi päeva emotsioonid kirja panemata jäänud. Seetõttu, kõigest järgemööda....

Eelmise nädala neljapäeval korraldasime pesukaru päevad - koristasime autot (sest nii väikse pinna peal elades läheb see suht sekunditega sassi), võtsime omale kämpingu - tegime metsalistest taas inimesed (oo, milline mõnu on nautida kuuma dušši, kui oled märja salvräti pesu ja mägijõe loputuse režiimil), saime isegi pisut pesu pesta. Sõime gurmeetoitu - põdralihakonservi wrapi ja limpsisime limoncellot peale. 

Reede hommik oli esimest korda reisi jooksul vihmane. Pidime koormakatte puude vahele tõmbama, et pannkooke küpsetada. Aga need maitsesid seal imehästi, kodust kaasa võetud maasikamoosiga🍓

Vihm iseenesest on ju tore, kui sa ei plaani minna mägiteedele vurama. Aga justnimelt Stelvio mägitee meid ju ootas.

Matkamine pilve sees

Nii paljukest oli teed näha enamus aega

See on siis ida-Alpide kõige kõrgem asfalteeritud tee ja juttude järgi väga kaunis. Just nimelt juttude järgi, sest me ise nägime seda teed vaid vilksamisi, kui pilved viitsisid hetkeks koomale end tõmmata ☁

Vaid hetkeks meile näidati teed, mida sõitsime

Neid mägiteid  (n. Bernina Pass, Gavio pass) mööda kurvitasime terve reede, niiet mu aju juba keerles seal kolju sees. Tõeliselt väsitav.... Ja lisaks nende kõguste vahetamisele (mis mõjub kõrvadele), väsitab ka see pidev temperatuuride vahetaumine. Kord on 3 kraadi sooja, siis jälle 30. Ja ma ei liialda, päeva jooksul muud ei tee, kui vaheta aina riideid :)

Vahetult enne, kui Šveitsi sisenesime, jõudsin veel VM lehelt vaadata, et alates esmaspäevast on see riik punases nimekirjas. Kui nii, siis nii. Koju jõudes vaja siiski tööle minna, ehk eneseisolatsioonist pääsemiseks vaja 2 päevaga riik läbi tuulata. Loomulikult tähendas see megapikkasid päevi, kiireid vaatlusi ja valikute tegemist. 

Õõõh, aga kuidas sa teed valikuid ja sätid oma teekonda, kui sul pole Internetti!!?? Appi, oli see vast väljakutse saada need paar päeva ilma Googleta hakkama :D

Valituks osutusid siis Interlaken, Lauterbrunner ja Oeschinensee. 

Interlaken

Pikema peatuse tegime vaid viimases ja seda lausa 10 tundi. Ehk siis, hakkasime hommikul 8 paiku astuma mäest üles. Ja tegime seda 4 ja pool tundi jutti, kuniks jõudsime 2800 m kõrgusele. Kui ma siin ükspäev kilkasin, et on milline karm, mutt ma olen, matkasin seal Austria alpides, siis tagasi vaadates - too "matk" oli nagu jalutuskäik külmkapi juurde. 

Hohtürli mägimatkatee viis meid absoluutselt viimase piirini. 

Oeschinensee järv, teel mäetippu

Umbes peale 3ndat tundi ma viskasin sõna otseses mõttes end maha selili ja olin valmis alla andma. Mingi imeväega ma seal maas lebades paar energiaraasukest veel kokku kraapisin ja jõudsin siiski tippu.

Kuskil seal all on algus.

Blüemlisalphüttes jõime terve liitri kuuma piparmünditeed. Vaikselt sulasid kondid üles, eluvaim hakkas tagasi peale tulema. Ja siis loomulikult terve tee tagasi alla. See oli küll füüsiliselt sadades kordades lihtsam, aga kerge ta ka polnud.

Rõõmsasti allamäge

Mat-gasell

Olime kaasa võtnud 2 õlut ja 2 põdraliha konservi (tervitused Mikule, kes meile need teemoonaks kaasa andis).

Seega koos selle piknikupausiga ja all järveäärse õllepreemia-pausiga veetsime kokku mägedes 10 tundi. Päeva sammud üle 41 000! Täiesti uskumatu, ma olen nii mega uhke enda üle. Siiamaani patsutan õlale :)

Ja täna hommikul oli tunne, et jalad ei tee üldse minuga koostööd. 

Nii - ja nüüd siis olemegi taas Itaaias, kuskil täiesti suvalises kohas (Alice Bel Colle), viinamägede vahel. Täna on puhkepäev. Mõnus!

PS, ja nüüd, tagasi levis, näeme, et  Šveitsis ja Austrias siiski tohiks olla, sest nüüd on VM mingid uued reeglid teinud. Niiet meie poole ööni sõit ja põgenemine riigist oli asjatu..........

Grossglockneri mägitee

Hommikul teatas meile Waze, et Grossglockneri mägiteele minekuks tuleb meil maksta. Kenakesti 37 eurot. Aga kuuldavasti tegu siiski ülivõrdes ilusa teega, siis viskasime aga raha letti ja gaas põhja.

Siin veel turistijalatsitega

Ei saa kurta, üsna ruttu jõudsime nii kõrgele, et mets enam vaadet ei varjutanud. Klõpsisime pilte kahte lehte, ahhetasime, ohhetasime. 

Jalanõude vahetuspunkt

Kuskil keskel tõmbasime matkakossid jalga (esimest korda selle reisi jooksul) ja läksime nagu mägikitsekesed mööda nõlvasid turnima. No hea küll, väike sissetallatud rada oli ka. Aga sellegipoolest oli see minu jaoks küll kõige ekstreemsem mägimatk. Mööda mäeharjasid astudes oli küll vahepeal tunne, et kui nüüd valesti kallutan või astun veeren nagu väike kivike sinna alla aasadel söövate lehmade sekka.

No ilmselgelt nii ei juhtunud, kõik oli wundershöön. Mägedes kohtasime vaid kahte (ilmselt Austria) meest, kes meile omas keeles midagi seletama kukkusid. Meie aga vastu, et me puhume ainult inglise keelt. Vastati ahah, ja räägiti sama keelt sama targalt edasi. Aga lisaks inimestele kohtasime seal mägikitsesid (mitte neid kodu omasid, vaid päris looduse omasid) ja ühtesid imemegaüli armsaid pisikesi loomakesi nimega Alpi Marmotid (Alpi ümisejad). Need kalpsasid mööda mäge otsejoones üles, meie seal ohkisime ja ähkisime. Polnud sugugi nii lihtne.

Matketee mööda mäeharjasid

Ja ilm oli ka matka ajal väga huvitav, kord olime pilve sees, kord ees, kord all. Vahepeal saime päikesest nina punaseks jne. Suurim hirm oli vihma ees, sest siis oleks suhteliselt ohtlik olnud tagasi matkata (nii ütleb algaja matkaja).  Igatahes, seal üle 2000 meetri kõrgusel sai koperdatud ja lõpp oli siis 2623 m kõrgusel. Paras välipeldik oli see koht muidugi. Ei tea, miks need mägikitsed just selle koha olid valinud enda tühjendamiseks :) Tipus oli võimalik ka tempel endale teha tõestuseks, et oled ikka mägironija olnud.

Oeh, aga milline tunne oli tagasi jõudes. Ma olen elus ja minu tubli keha saab selliste asjadega hakkama. Superwoman!

Sealt alustasime

Matkatee

No ja täiesti kogemata (või siis vaadete lummuses tähelepanematusest) keerasime valele teele seal mägiteel. Ja sattusime väga imetabastesse kohtadesse. Ebaloomulikult türkiissed järved, lumised mäed, absoluutselt ebamaised vaated. Ja nägime veel marmoteid 😊

Lõunat saime ka taaskord süüa miljonivaatega välirestoranis. See oli küll iseteenendusega ja menüüd oli ainult Salvesti hapukapsaborss, aga 5 tärni saab sellegipoolest!

Väliresto

Igatahes, raha läks õigesse kohta. Aeg käitub meiega teisiti kui muidu – meil on alles kolmapäev. Ja nii palju juba teinud ja näinud. Aeg saab uue tähenduse, kui teed mis meeldib 💚

Brno-Traunsee- Hallstatt-...?

Viimane jutt jäi, et kohtume mägedes. Juhtus aga nii, et minu õeke oma perega, kellega mul kodumaal pole aega kokku saada, ütles, et nad on Viini külastamas. Ja nii me siis kokku saime ja  tegime ühe linnapäeva Viinis veel enne mägesid. Tavainimesed kohtuvad kodus, aristokraadid kohtuvad ikka Viinis :D

Too päev hommikut siiski alustasime väikese mäkkeronimise eelsoojendusega, tegime sellise Munamäe kõrguse matkakese Tsehhi-Austria piiril Mikulovi linnas. Niiet ei jäänud need mäed ka olemata-tulemata.

Austria piiril tegime peatuse vaid selleks, et autoaknale üks 10 eurone kleepekas osta. Peale raha ei tahtnud keegi meie käest midagi, ei infot, kust me tuleme või kuhu läheme. Niiet piiriületamisega probleeme ei ole (mõni tundis huvi selle vastu).

Küll aga peab Austrias olema näomask kogu aeg käepärast, sest ühistranspordis on see tõepoolest kohustuslik ja kõik kannavad. Tsehhis olla ka, aga me ei näinud kedagi kasutamas…. Teatud poodides oleme ka ikka maski ette lükanud, sõltuvalt kuidas kohalikud käituvad 😊

Peale Viini võtsime sihi Halstatti peale, Austraia kohalik turismieka.

Traunsee järv

Tee peal leidsime aga veel ühe väga ilusa järve – Traunsee ja jäime hoopis sinna paikseks. Nii mõnus ja rahulik  koht. Luiki täis järv, vesi nii läbipaistev, et vaata või põhjakolle. No neid me ei näinud, aga kalu nägime küll ja küll. Absoluutselt soovitan. Selle päeva lõpetuseks võib kõll öelda, et minu sõnaraamatus ei eksisteeri enam sõna stress 😊 Aeg hakkab siin aeglasemalt kulgema. Uskumatu, et inimesed elavad siin. Nagu… iga päev, mõistate?

Eilse päeva veetsime siis Halstattis ja selle ümbruses. Lootuses, et hommikupoole on jahedam ja vähem turiste, tegime kohe ära oma mägironimised. Five Fingersi vaateplatvorm asub pisut üle 2000 m kõrgusel ja platvormi enda all on u. 400 m vabalangemist. Sinna saamiseks pidi 2 korda gondlitega sõitma (nõrganärvilistele mitte nii lõbus) ja pisut pisut matkama koos mägilammastega. Lund sai ka katsuda. Ülimega ägedad vaated! Gondlisõit maksis küll näkku üle 30 euro, aga samas parkimine oli tasuta. Niiet seegi hea lugu.

Five Fingers

Selleks ajaks kui Halstatti tagasi jõudsime, olid kõik parklad autosid punnis, tänavad turiste täis. Ja praegu ju turism suhteliselt piiratud, ei kujuta ette mis seal muidu veel võib olla. Mõelge ise – kui kohalikke elanikke on alla 800 ja enne korontsikut käis seal päeva jooksul hinnanguliselt 10-30 tuhat turisti. Jõle, ma ütleks.

Hallstatt

Ööbima me sinna ei jäänud, sest ühest küljest oli meil veel aega edasi sõita ja teiseks, tahaks nagu kuskil rahulikumas kohas tududa. Võtsime suuna Zell am See järve peale.

Ööparkla leidmine osutus seekord parajaks peavaluks. Vihma hakkas ka veel tagatipuks sadama. Aga ega magamata ei jää ju kunagi! Kui midagi ei leia, siis midagi ikka leiab.

Siin ma praegu kohvitan ja blogitan

Täna on plaanis läbida Alpi kõige kaunim mägitee (Großglockner Hochalpenstraße). Hommik võttis meid vastu muidugi tohutu tiheda udumüüriga. Mistõttu ma siin nüüd kirjutan kroonikaid, söön hommikust ja ootan, et udu selgineks. Mis tegelikult juba ongi juhtunud.

Seega, head turvalist teed meile!

Ostrava vs Brno

Poola ja Tšehhi on mõlemad kahtlemata avastamisväärt riigid, aga kiirteedel kimades jääb enamus nägemata. Vahepeal on muidugi vaja kosse sirutada, siis on hea Googlest vaadata, mis vaatamisväärsusi lähedusse on poetatud ja käid sipsti läbi.

Nii sattusime ka Częstochowasse (hea, et ma pean seda nime ainult kirjutama, mitte ütlema 🤪). Lisaks uhkele Jasna Gora kloostrile (pühamule? Kirikule?) nägime ka hulgim pühasid mehi ja siis veel mingit kummalist pulmamarssi, kus esiotsas oli 2 pruutpaari ja siis igasugu inimesi bännerite ja asjadega. Terve hulk rahvast kõndis selle kloostri poole ja kõik laulsid ja lehvitasid.

Meie siht oli aga hoopis kiiremas korras jõuda Tšehhi, Ostravasse. Et saaks nautida veel enne neid huipu kallid riike natuke odavat elu. Niiet marsiga me ei ühinenud. 

Ostravasse jõudes saime aga aru, kui hea plaan on "no plan". See vana tööstuslinn ei mõjunud meile üldse inspireeriva, niiet tõmbasime kaardirakendused kõik lahti ja näpp langes nüüd juba Brno linna peale. 

Mõned tunnid hiljem (vahemaa polegi tegelikult nii pikk, aga üks kõrvalistuja nõudis jäätisepeatust, mida ta on vist juba Lätist alates oodanud. Kes on Tšehhi tänavajäätist 🍦saanud, peaks vägagi aru saama sellest soovist. Aga see kõik eeldas veel pangaautomaadi leidmist jne. Lisaks hoidis Waze meid rangelt kiirteelt eemal, enne kui me jaole saime, et ta ei tea, et meil on vinjett aknal ja meile on ka tasulised kiirteed lubatud).

Niisiis mõningad sahinad ja sahmerdamised hiljem istusimegi Brno kesklinnas ja jõime sadade kroonide eest kohalikku õlu. 

Nalja kah. 

Tema: Kuule, me saime vist pügada. Me saime 200 st ainult 100 tagasi.

Mina: 100 on 4 euro ringis. 

Tema: Ah, muidugi. Siis on vist okei hind kahe õlle kohta. 

🍻

Igatahes, Tšehhit  ma soovitan külastada. Olen ise siin juba mitmendat korda ja väga mõnus. 

Täna liigume aga edasi Austriasse. Ja siis see õige ASI alles algab 😊 Seni on kõik piiriületused läinud märkamatult, näis mis täna saab. 

Kohtumiseni mägedes 

🏔🏔🏔

Teel kuhugi

Üllatus!

Ma olen Poolas! No hea küll, mi üllatus see ikka olla saab, et kui lõuna poole liikuma hakata jäävad tee peale LV, LT ja muidugi Poola.

Aga kuhu siis minek ikkagi, te küsite. No ega ei tea isegi. Reisiplaaniks on võetud 3 nädalat NO PLAN. Tõesõna, vaid reisi pealkiri vihjab tulevikule – ASI2020 ehk siis Austria, Switzerland, Italy. Aga muus osas – kus ma magan täna? Kus homme? Hi-hii 😊 Seiklus alaku.

Ja olgem ausad, ega ei saagi teada, kuhi minek, kui iga reede pead vaatama Välisministeeriumi lehte nagu valgusfoori – Punane? Roheline? Roosa? Kuhu riiki minna tohib, seda teab vaid koroona isiklikult.

Kõige tähtsam on, et auto on korralikult pakitud – madrats, hunnik purgisuppe ja muidugi näomaske. Sest need on uus mood. Poolasse tasub kindlasti stiilinäiteid tulla noppima. Mask on uus puff, tõesõna. Seda saab kanda randme küljes kaunistusena. Samuti küünarnukikaitsmena, kaelas salli asemel. Väga aktiivselt on leidnud see kasutust lõualoti toena (Poola lõualoti vabaks, ma ütlen!!). Oled unustanud habet ajada? Pole probleemi – mask lõuale ja raseerijad prükkarisse.

Oh, ja ma usun et kõige leidlikum lahendus on kasutada maski muidugi lõhnakuuse asendajana esipeegli küljes. Huvitav, mis lõhna see siis salongi viskab? Röga?

No on nagu on, täna siis hakkame puhkuse algust tähistama. Sest need k*** leedukad on otsustanud alko müügi lõpetada kell 20.00 (tuleb välja, et Eestis, siiski on hea elu).  Ja eile olime seega kuival.

Ja lisaks sellele möödalaskmisele, otsisime eile poole ööni tudumisekohta. Kelle pärast? No vaatan peeglisse. Esimene potentsiaalne parkla – üks blond (maybe it was me) ütleb autos, ma usun, et me leiame parema. Ja lisab naerdes – "ütleb Pille ja otsib järgmised kolm tundi uut kohta." Ja mis te arvate et läks kuidagi teisiti?

Aga nagu öeldud – maskid on kaasas, paar purki deso ka. Ja Coronat me kaasa ei võtnud. Ainult Vana Tallinnat. Niiet reis tõotab tulla awesome!

PS, õeke palus kirjutada, kuidas siin koroona ajastul piiriületused jms toimib. See on nii, et eile olin Eestis ja täna Poolas. Ja muud keerulist ei olegi. Seni. Kuidas homme, annan teada 😊

PPS, Tervitused emale, kelle sünnipäevadelt ma valdav enamus kordi puudun, sest mul on vaja puhata.

NB, Pilti ma täna ei pane, sest teate isegi milline Poola välja näeb.

ASI 2020

17. juuli varahommik. Mina istun tööl (palun andestage, mu tööandjad) ja ma kirjutan taas blogi, mu sõbrad!

Pipi the Boss

Ja põhjuseks on see, et kodus ootavad pakitud kotid ja lõunast saabub mulle järgi veel korralikumalt pakitud auto. Ja sinna ma kolin sisse. Autosse siis.... Järgmiseks kolmeks nädalaks.
Woop-woop, Pilku on taas ratastel.🚗
Kes tahab teada, kuhu miks ja kuidas, peab paraku hakkama pilkutaja blogi lugema. Ega teil midagi muud suvel teha nagunii pole 😼

Ja kõik pätid-kaabakad, mu kodu pole mõtet nüüd rüüstama minna, seal hoiavad silma peal veel professionaalsemad pedagoogid, kui ma ise.
Ning muidugi, boss jäi ka korda looma :)