Kui Monaco glamuur ja mägine labürint olid selja taha jäänud, suundusime edasi Itaaliasse. Esialgu ees ootamas ligi 300 kilomeetrit kiirteed, mis maksis 27 eurot. Seda arvestades tundus Šveitsi 40 franki aastase teemaksu eest ühtäkki täitsa mõistlik investeering – eriti kui võrrelda, et Itaalias võib sellise summa eest sõita ainult teatud lõigu.
Tee kulges rahulikult – kohati liigagi rahulikult. Ja kui tee ise palju ei paku, siis tekib harjumus jälgida kõrval- ja eesolevaid autosid, eriti nende numbrimärke. Nii hakkasime meiegi mõistatama, kas sel reisil ka mõnd Eesti autot näeme. Ja ausalt – ei kulunud isegi viis minutit, kui meist tuhises mööda tumesinine BMW Eesti numbrimärgiga. Nii et jah, kui tellid, siis tuleb!
Eestis registreeritud autosid kohtab Lõuna-Euroopas harva, kuigi suvekuudel on liikvel üllatavalt palju kaasmaalasi.
Kuna Monacosse jõudmise ja sealt lahkumise ajakava oli üsna lahtine, ei hakanud me ööbimist ette liiga täpselt planeerima. Otsustasime võtta öömaja mõnes väikeses, kiirteele mugavalt ligipääsetavas Itaalia külakeses. Valik langes täiesti juhuslikult kohale nimega Mattarana – mitte segi ajada kuulsama Materaga Lõuna-Itaalias.
Koht osutus lihtsaks ja vaikseks, just selliseks, nagu vajasime. Hotelli all asus ka väike restoran, mis oli just sulgemas, kui me sisse astusime. Õnneks oldi nõus meid veel teenindama. Tellisime süüa ja pudeli majaveini. Meie teenindajaks oli noorem mees, kes pärast esmast vaikset viisakust hakkas ise vestlust vedama.
 |
| Pasta, pesto, parmesan ♡♡♡ |
“Kas soovite veini asemel hoopis viina?” küsis ta pooleldi muheledes, kui klaasid hakkasid tühjaks saama. Vastasime, et ei, tulime ikka Teie kohalikku Itaalia veini nautima – meile see tõesti meeldib. Selle peale kehitas ta naerdes õlgu ja ütles, et tema pole kohalik. Küsisime, kust tema siis pärit on, ja ta vastas küsimusega: “Aga kust teie olete pärit?” Võib vaid oletada, millisest riigist ta viinapakkumise põhjalt arvas meid olevat. Lõpuks tuli välja, et tema ise on Leedust ja meie jätkuval Eestist :)
Vestlus temaga kujunes aga pikemaks. Meil kõigil oli siiralt hea meel selle toreda juhusliku kohtumise üle. Uurisime ka tema elust – ta oli Itaalias elanud juba 13 aastat, tulles siia, kui oli alles 18. Esmalt töötas Milanos, aga lõpuks otsustas rahulikuma elu kasuks ja kolis väiksemasse kohta. Vähem tööd, lihtsam elu.
Ju siis enamusel mingist vanusest alates saab üha selgemaks, et elu ei pea mööduma ainult töötades. Töö võib olla osa elust, aga mitte kogu elu.
Ühesõnaga, õhtu Mattaranas lõppes väga maitsva toidu, meeldiva vestluse ja sooja tundega. Polnudki vaja rohkemat – mõnikord on just need väikesed peatused kõige meeldejäävamad.
Pärast Itaalia kiirteel veedetud päeva ja toredat peatuspaika Mattaranas liikusime edasi lääne suunas, Toscana poole, kus ootas meid järgmine täiesti teistsugune elamus – ööbimine Monteriggioni kindluses.
See väike, müüridega ümbritsetud linnake näeb välja nagu ajamasin. Aeg seisab, kiviseinad räägivad omi lugusid, ja kitsad tänavad kutsuvad jalutama vaikuses. Just siin ööbisime päris vanas kivilinnuses, kus toa aknast avanes vaade linnamüürile ja ümbruskonna viinamarjaväljadele.
Monteriggioni linnuse ehitas Siena linn juba 13. sajandil kaitseotstarbel ja see on üks kõige paremini säilinud kindluslinnaid kogu Itaalias. Just selle tõttu on see sageli valitud ka filmivõtete kohaks.
Meie ööbimise juurde kuulus kohalik veinidegustatsioon ja suupisted – juustud, vorstid, sink, oliiviõli. Kõik toodetud lähedal asuvates väikestes taludes. Maitsed olid tugevad, ausad ja ehtsad.
Üldse oli meie selle reisi üks suuremaid eesmärke proovida just Kesk-Itaalia maitseid – head veini, käsitsi valmistatud pastat, ehtsaid kohalikke tooteid. Ja selles osas ei pidanud me pettuma. Toscana ja Umbria piirkond on just see koht, kus toidu lihtsus ja kvaliteet räägivad rohkem kui sõnad.
Järgmine kord, kui siia tuleme – ja tuleme kindlasti –, siis tahame võtta ette agriturismi, väikese peretalumajutuse, kus saaks veelgi rohkem kohalikku elu kogeda, osaleda kokkamisel, võib-olla isegi korjata ise mõned tomatid või viinamarjad.
Ilmad on kuumaks läinud, nii et naudime päevasel ajal külma õlut või kerget valget veini, vahel ka väikese kuuma espresso, et ärkvel püsida ja hetkeks aeg maha võtta.
Edasi liigume Rimini suunas, kus ootavad meid meri, rannamõnud. Plaan on lihtsalt olla – ujuda, jalutada, ja nautida suve.
Ps, Enne kui jõudsime Rimini randa ja lasime oma autol parklas hinge tõmmata, tegime veel ühe väikese, kuid tähendusrikka põike – järjekordsesse kääbusriiki, mis on meile juba varasemast Itaalia reisist tuttav: San Marino.
See koht on meile nagu vana armas sõber, keda kohtad harva, aga kellega jätkub juttu kohe esimesest hetkest. Mägine riik, mis justkui istub Itaalia süles, ent samal ajal hoiab uhkelt oma iseseisvust ja erilisust. Iga kord, kui sinna jõuame, on tunne, nagu oleksime tagasi kohas, mis kuidagi kuulub meie reiside sisse loomulikult.
Vaated San Marinosse jõudes on alati hingematvad. Ükskõik, kas vaatad mäe tipust üle orgude või jäädvustad kindluse torni taustal kivise katustega linnakest – igalt poolt avaneb midagi erilist.
Ja veel üks rõõmus üllatus: hinnad on siin soodsamad kui ümberkaudses Itaalias. Poed, kohvikud, isegi kütus – kõik tundub veidi rahakotisõbralikum.
San Marinos ei ole nimelt käibemaksu ja just seetõttu on seal paljud kaubad – eriti ehted, kosmeetika ja alkohol – soodsamad kui Itaalias.
Kuna oli aeg tankida, lasime paagi täis panna kohalikul teenindajal. Jah, San Marinos on endiselt tavaline, et kütust tangib teenindaja ise – selline teenus, mida mujalt Euroopast enam sageli ei leia. Ja isegi selle luksusega oli hind madalam kui meile harjumuspärane.
San Marino külastamine oli seekord mitte ainult meeldiv, vaid ka veidi sümboolne. Eelmisel korral ostsin sealt kõrvarõngad oma pulmadeks. Nii tekkis nüüd mõte teha sellest traditsioon – iga kord, kui San Marinosse satume, ostan sealt uued kõrvarõngad. Midagi väikest, aga tähenduslikku. Just nii sünnivad isiklikud reisirituaalid.
No comments:
Post a Comment