Thursday, July 20, 2017

Hoopis Poolas

Viimane vaade Tšehhile
Ei tea, kas esmase reisiväsimuse märgid või meeltesegadus (või GPS-i viga), aga oleme nüüd otsapidi hoopis Poolas. Hommikul teekonda planeerides, ei olnud päris täpselt kindlad, kas olla Tsehhis veel üks või kaks päeva. Pealelõunasel ajal valisime hoopis välja lähima Kauflandi, et pakkida autosse viimased sisseostud (loe: õlled) ja lahkuda riigist. Ilmselt mõjutas otsust ka meie tagasihoidlik hinnang Tsehhi põhjaosale, mis on tunduvalt madalam, kui lõunapiirkonnale. Eks siingi on hetki ilusaid, kuid ületrumpamisi jäi aina vähemaks. Ju ta siis ammendas ennast meie jaoks. Aga ma ei taha midagi halba sõnada. Väga mitmekülgne ja kaunis maa. Ilmad olid ilusad, vihma me ei saanud kordagi. Ringi saime kenasti peale tehtud, pealinn jäi küll külastamata, kuid seda teadlikult. Meenutama jäävad seda riigikest need kaunid kuldkollased viljapõllud, õunapuude alleed kõikjal teede ääres, kaunid mägivaated, sünged-tihedad-kõrged metsamassiivid, ilusad ja värvilised vanaaegsed linnakesed, teeäärsed jäätiseputkad ja minu erilised lemmikud – imeilusad lillelised aknalauad.

Aga ei tasu meid veel koju ootama hakata! Poola on ka suur riik. Kogu selle lääneosa on ju ometigi avastamist väärt. Nii me arvame täna. Küsige homme uuesti!

Wednesday, July 19, 2017

Linna- ja loodusturism vaheldumisi

Päevakavad ei ole just tihedad nagu siinsed metsad, aga ikkagi kuidagi kiirelt kukub see Päike lõpuks alla. Mis seal ikka – ärkad, sööd, teed plaane, sõidad-seikled, sööd, sõidad-seikled ja juba oledki otsapidi voodis. Okei, väikse õllepausi aja enne uinakut ikka leiab.
Ka eile oli plaanis väga sisutühi ja rahulik päev. Hommikukohvi läksime jooma Chebi nimelisse väikelinna. Täiesti tavalised paneelmajad ehitatud otse kaunite vanalinnavääriliste hoonete külge. Sellise linnplaneeringuga te ilmselgelt UNESCO’sse ei pääse. Linna peal aga nägime suuri ja väga kutsuvaid reklaamsilte TravelFree piiripoodi. Kohe rool noolte suunas ja olidki nagu naksti sisuliselt Aasias. Kujutasime ette, et sakslastele oli piiri peale tehtud mingisugune mõnus ja soodne ostukeskus, kuid reaalsus viis meid pilukatest „firmariietega“ kauplejate seltskonda. Lettide vahelt leidsime siiski ka ühe Saksa mehe saksa vorste müümas – ta oli väga rõõmus eestlasi kohates, jutustas, et keegi tema sõber on meie kodumaal lausa inglise keele õpetaja. Ostsime paar vorstijuppi ja läksime kodutunnet otsima.
SOOS
Nimelt on siin Tšehhi lääneosas üks SOOS Natural Park, mis sisuliselt on üks soine ala. Väga kodumaine – märjad-niisked alad, ei mingeid mägesid, lihtne lame maa. Ainsa vahega, et seal tuli maa seest gaseeritud mineraalvett. Udupeen tunne ikkagi pihuga sellist soolast ja mullikestega vett otse suhu kühveldada.
Teel õhtusesse „kodulinna“ Karlovy Vary, tegime veel peatuse Loketi linnas.
Mõnus jäätis pihku ja imetlesime taaskord kaunist vanalinna. Jäätistega muide on siin nii, et tuleb vaadata, kust putkast vanad mehed jätsudega välja imbuvad, sinna tasub kindlasti sisse põigata. Nii head (ja odavat) jäätist polegi nagu mujal saanud. Aitäh, Tsehhi!
Aga Karlovy Vary –  linn, mis minu jaoks oli reisi alguses „must go“. Aga kahjuks pidime pettuma. Ei olnud kole, ei olnud igav. Mööda jõekallast pikaks venitatud vanalinn oli küll avar ja korrektselt üles vuntsitud, aga ei mingit hubasust ega suurejoonelisi emotsioone tekitavaid vaateid/hooneid. Ja pealegi jättis see kohati sellise väljasureva spa-linna mulje. Ju siis venelastel hakkavad rublad rahakotist otsa saama (venelaste seas popp koht).
Loketi lossike
Loomaia (Zoopark Chamutov) külastamiseks valisime ilmselgelt kõige parema päeva üldse – kraade oli täna üle 30. Ei teagi, kummad olid loiumad – kas kinnipeetavad või meie. Aga üldjoontes oli siiski tore.

Matka tulemus
Oma õhtu sisustasime ära kolmekilomeetrise kõnnakuga mäkke. Teekonna esimene kilomeeter kulges mööda lamedat maapida ning teise kahe joosul pidime tõusma üle 200 meetri. Seega iga arvutaja saab aru – ühe kilomeetri jooksul nii 100 meetrit kõrgemale. Ei ole hullu tegelikult, terve tee alla tulime lausa joostes! Nii lihtne see eluke siin ongi!

Lõpetuseks - üks õpetlik lugu loomaaiast, kus ema selgitab pojale, et esmapilgul puuhaluna näiv objekt võib osutuda krokodilliks.
Illustreeriv materjal ja sisu lahti selgitav osa asub SIIN

Tuesday, July 18, 2017

Sammudes läbi Tsehhi

Valgel ajal linnadesse jõudmine mõjub ilmselgelt pärssivalt minu kroonikate kirjutamisele. Päevad on pikad ja üsnagi väsitavad, aga vaatamata sellele oleme kõigega rahul. Näiteks oma pisikese valge käekesega aprikoosi noppimine otse puult – nüüdseks tehtud. Paljudes aedades nägime autoga mööda sõites aprikoosidest lookas puusid ja kange isu tekkis endalegi neid saada. Lõpuks raksutasime paar tükki omale ühe pool-avaliku puu küljest. Kuna aga need olid väga-väga mõnusad ampsud, pidime mõne aja pärast uue raksu tegema. Seekord sai isu suht täis söödud. Muidugi sealtsamast linnakesest välja sõites, nägime teeääres mitmeid müügiletikesi, kes täpselt neidsamu puuvilju müüdi, alla euro kilo. Aga ostes oleks jäänud ju pool lõbu olemata!
Ronimist väärt vaade linnale
Eilse une tegime Cesky Krumlovi nimelises imeilusas linnas. Täielikkude kultuurihuntidena tegime linna peal tiiru nii õhtul kui ka hommikul. Tagatipuks ronisime lähedalasuva mäekese otsa, et saada veelgi parem  vaade linnale.
Ilmselgelt ei ole minu sõnavaras piisavalt palju omadusõnu selle kirjeldamiseks – oskan öelda, et oli väga kaunis. Ja kitsas. Parkimine osutus meie Subaarikule tõsiseks katsumuseks. Aga ära mahtus lõpuks.
Järv üle kilomeetri kõrgusel merepinnast
Täna hommikul ärkasime juba Domazlice linnas. Lihased eilsetest „jalutuskäikudest“ kanged. Ja mõni isegi valus. Peale eilset hommikust vaatenautimist linnale, sõitsime Šumava rahvusparki ja võtsime ette 6 km matka järve äärde. Tagasi oli ka vaja tulla. Veidi üle 1000 m merepinnast asus üks järveke, mis viimase kurve tagant paistis välja nagu kellegi tagaõue tiik. Peale pooleteisetunnist kõndimist ja jõdurate tõusude võtmist tundsin end väga petetuna ja pahasena Tsehhide peale – kes teeb sellisesse mõtetusse kohta matkaraja. Aga nurga tagant välja jõudes muutsin meelt – päris vägev järv siiski, mille taga oli justkui kõrge sein, kaetud oma elu ära elanud kuusemetsaga.  Väga ohtlik rada oli see ka, muide. Isegi silt hoiatas, et puu võib pähe kukkuda!
Eestlane metsas, all vasakul
Et päeva lõpuks ikka vähemalt 20 km jalge alla saada, astusime läbi ka ürgmetsast, kus puud olid suuremad kui elu ise. Tegelikult nii 50 m kõrgused. Tõeliselt võimsad ja kõrged puud – peaasjalikult kuused. Parajad panna Raekoja platsi, niiet üle kogu linna ikka paistaks. Nii suured, et ega pildi peale nagu ei mahugi. Midagi siiski koos ühe meessoost eestlasega (otsi pildilt) ma siia vaatamiseks saan panna.
Enamus ilusaid asju jääb pildile püüdmata. Enamjaolt on põhjuseks kurvilised teed ja pole võimalik lihtsalt peatuda, et hetke tabada. Lisaks – on vaateid, mis ei mahukski kaamerasse ja siis teemegi mälupilte. Senini on teekonnal ikka väga-väga palju ilusaid vaateid, hetki ja emotsioone! 

Sunday, July 16, 2017

Tere Tšehhi!

Unine hommik Brno lähistel. Jällegi, ei tea mismoodi me ümbrus siin välja jääb, sest taaskord jäime pimeda kätte. Kolmandat õhtut järjest. Aga lihtsalt poleks osanud arvestada, et Brno ümber ja läbisõit meenutab liiklemist kosmodroomil. Mega suur linn, mistõttu on isegi mõnevõrra hea meel et alles pimedas (väiksema liikluse hooajal) siia kanti sattusime.
Cicmany seinad
Vaatan aknast välja – loodan, et tuleb soe päev, sest kui jätkuvad jahedamapoolsed ilmad, siis pakkisin ikka väga vale kohvrisisu kaasa. Samal ajal oleme pisut imelikud ka – tulime sooja otsima aga eile käisime vabatahtlikult (ja raha eest) hoopis miinuskraadidega jalutamas. Dobšinska jääkoopasse saamiseks pidime enne kõrgele mäkke ronima ja seejärel giidi saatel maa alla laskuma. Mööda treppe õnneks. Esimene koht minu jaoks, kus piletihind on madalam kui pildistamisluba. Selleks, et oleks luba pilti teha, pidi rahakotist eraldama lausa kümneka. No unustage ära, mida röövimist. Tavaliselt sellistes kohtades teen ühe salapildi telefoniga ja lähen eluga edasi. Aga seekord said taskulambiga näkku sellise salaka peale.
Slovakkia viimane vaatamisväärsus oli Cicmany linnak, mustriliseks maalitud majadega. Väga armas kohake, ilmselgelt on leidnud viisi, kuidas neid suusa- ja mägironija turistide rahakotikesi ka enda juurde meelitada.


Tubli töö! Jalutasime väikse tiiru, klõpsisime pilte, sõime korraliku maotäie kohalikke ja väga traditsioonilisi toite (nt. Kartulist tehtd pastakuubikud). Ning siis juba piiri ületama. Tore oli lahkuda sellest vihma-vabariigist kaunite vaadetega Tšehhimaale. Väga kaunis! Mitte just liiga mägine (ei pea küüsi istmesse suruma), aga väga vahelduv maastik siiski. Ja päevalillepõllupildi sain ka purki! Eelmisel Eurotripil jäi see vaid helesiniseks unistuskes, nüüd on vigade parandus tehtud.



Nunnu 1
Nunnu 2
Enne tudulasse tulekut tegime ühe pikema peatuse Kromerizi linnas. Avastasime paari tänavavahet vanalinna ja kohalikku Kadrioru lossi park-aeda. See viiane osutus muidugi kogu päeva highlight’ks. Parim pargi külastus üldse! Lihtsalt niisama jalutasid seal ringi paabulinnud. Ja veel lihtsamini kohtasime väikesi pehmeid küülikukesi. Aiast välja ei saanud küll kalkunid, kitsed, hirved jms, aga no need jänkud – tahan ka! Ja lammast tahan ka! Ja üldse kõiki pehmeid ja armsaid loomi!

Friday, July 14, 2017

Tsehhoslovakkia poole teel

Eile hommikul olime veel kodus. Ja sama päeva viimastel minutitel juba paarkümmend kilomeetrit enam kui tuhande kilomeetri kaugusel Lublinis, Poolas. Sattusime ilmselgelt päikesejahil omadega hoogu. Eestisse suvi pole jõudnud, tulime vaatama, kus ta küll viibib. Paraku otsimistulemused jäid kesiseks, kuna 20 kraadini ei küündinud soojusenäitajad kogu eilse päeva jooksul. Ja suur enamus teest tuli autokojameestel meile läbi vihma nähtavust toota. Milline suvi!
Viimased tunnid liiklesime eile pimedas, mistõttu hommikuks panin mõningad lootusekiired ootele, et äkki on akna taga juba mägedevaated ootamas. Pidin kahjuks pettuma. Kõik oli ikka samasugune lame maa.
Täna õhtuks siiski jõudsime Tatratesse. Siia Slovakkiasse - vihmaparadiisi. Viimane kord siin olles, põgenesime siit kiiruga peaasjalikult just lakkamatu vihma eest ning ka seekord niipea kui olime jõudnud piirilähistele, hakkas aga kallama. Ja umbes nii me siia tudukohta jõudsimegi:

Aga vähemalt saime päeval nautida päikest ja sooja. Niivõrd kuivõrd.... Sest ligi 2 tundi kõige ilsamast päevast veetsime ligi 100 m sügavusel maa sees. Eelmisel Euroreisil külastamata jäänud soolakaevandus jäi seekord siiski plaanipäraselt teele. Oli nagu kah. Teist korda uuesti ei läheks, ühekordse külastuse mõttes aga tore küll. Kui muidu muuseumides on pigem keelatud asjade katumine, siis siin julgustati turiste seinu lausa lakkuma. Ei ole tarvis mulle sellist ettepanekut kaks korda teha. Eks ikka proovisin ära. Homme tahame ka minna maa alla. Soola asemel jääd limpsima.

Aga enne sooja teki alla tuttu! Keha on juba mõnusalt soe, sest niipea kui perenaine meile toa kätte oli näidanud, võttis kapist pitsid, valas pirnimaitselist tervitusnapsi täis ja sõnas vene keeles – terviseks! Mis seal ikka, pitsi ju sülitama (ega ka külalislahkuse peale) ei hakka. Põhjani! Tädi pani kohe uue lonksu meile hakkama. Põhjani! Head ööd!