Rimini – Comacchio – Garda järv

Pärast Riminit oli aeg taas rattad maanteele keerata ja Garda järve poole teele asuda. Teekond oli pikk, nii et otsustasime seda vürtsitada väikeste peatuskohtadega. Aga kõigepealt oli meil üks väga tähtis missioon: taimed!

Riminis nägime igal pool potipalmidega ehitud terrasse ja kohe oli selge – meil on neid ka vaja. Ja kui juba taimejahti pidada, siis tuleb teha seda tõsiselt. Kaardilt otsisime istandusi, lillepoode ja aiakeskusi, justkui oleks tegemist elutähtsa operatsiooniga. Tulemuseks ostsime lõpuks loorberipuu ja oliivipuu taime. Mitte palmi (veel). Aga teate, kui palju rõõmu võib pakkuda kaks uut rohelist kaaslast? Tundus, et see väike ost muudab meie koduaia juba peaaegu Toscanaks.

Minu loorberike

Et teekond liiga pikaks ei veniks, otsisime lõunasöögi peatuse ja leidsime Comacchio. See väike linnake Põhja-Itaalias on tõeline üllataja. Teda kutsutakse vahel isegi Väikeseks Veneetsiaks, sest linna läbivad mitmed kanalid ja armsad sillad. Jalutasime ringi ja nautisime rahulikku atmosfääri – turiste oli üllatavalt vähe. Ausalt öeldes tundus, et linn ei oska end veel turistidele müüa, kuigi potentsiaali on meeletult.

Kõige lahedam asi, mida märkasime, oli aga see, et kanalid olid sinikrabisid paksult täis! Need väikesed ja suured krabid ronisid üksteise otsas ja tegid sellist melu, et ei saanudki aru, kas see on loodusvaatlus või mõni linnapidu. Ja muidugi tekkis meil kohe küsimus: kas neid ka süüakse?

Üks sadadest

Läksime mereandide restorani ja küsisime teenindajalt, kas neil krabi ka pakutakse. Keelebarjäär oli tugev, nii et lõpuks näitasin talle telefonist krabi pilti. Tema nägu oli hindamatu. Täpselt selline, nagu oleksin näidanud vihmaussi pilti ja küsinud, kas te nendest suppi ka teete. Ehk siis – krabitoitu me ei saanud.

Selle asemel pakkusid nad meile angerjat, nii grillitult kui ka marineeritult, ning lisaks veel molluskeid ja muid mereelukaid. Ja teate, see oli lihtsalt imehea! Angerjas oli õrn ja maitsekas ning kogu söögielamus väärib tõsiselt kiidusõnu. Kui Comacchio midagi hästi oskab, siis angerjat küpsetada. Sest nagu ma aru sain, siis tegemist ongi suure angerjalinnaga, isegi angerjafestivali peetakse sügiseti. 

Kõhud täis ja meel hea, jätkus sõit läbi Itaalia maastike Garda järve poole. See koht on meie jaoks juba suurim armastus, mille kallastelt oleme aastate jooksul kogunud palju ilusaid mälestusi. Nii nagu iga kord, oli tunne, nagu jõuaksime koju – ainult et seekord on kodu sinisem ja suuremate mägedega.

Õhtused Garda värvid