Teekond El Nidosse

Tänan õnne, et mul pole autohaigust, sest täna saime mööda kurvelisi teid liigelda lausa 6 tundi. Nii paljust, kui kohalikega olen ühes autos sõitnud, on mulle mulje jäänud, et need ei kannata küll eriti autosõitu. Nuusutavad oma eukalüpti/mentooli ja avavad vahepeal akent, et kuidagi ellu jääda. Lapsed aga üldjuhul ei suuda oma magu vaos hoida ja onu Robert tuleb üsna kergesti külla.

Ühesõnaga, hommikul sõitsime Puerto Princesasse, kust meid võeti minibussi peale, et alustada teekonda El Nido poole. Kilomeetreid kõik kokku 320.

Vaated sellel teekonnal olid üsna ühesarnased – metsad, põllud, mäed ja hajaasustuse hütikesed. Eluasemed tõepoolest on siin kohalikel väga kehvakesed. Palmiokstest/roost katus jalgade peal maja kohal. Seinad mingisugusest punutisest. Mõni üksik ka krohvitud. Eks suurema tuule ja vihma hoiab eemale... Ainsad korralikumad ehitised paistsid olema koolid ja kirikud. Põhiline põllukultuur, mis hoobilt silma hakkab on loomulikult riis. See ju kohalikule filipiinlasele maitseb hästi. Turul on tavaliselt ikka 5-6 sorti kilokaupa ostuks valida, iga toidukõrvale pakutakse väike pätsike riisi. Isegi KFC-s (kes käinud, see teab, et riis üldjuhul mujal maades ei kuulu seal menüüsse). Põldudel pole näha ühtegi traktorit. Kõik käib vesipühvlite (kohalikud nimetavad karabao) jõul. Tavalist lehma polegi kohanud. Ikka need hallid mudased pühvlikesed, kelle otsas isegi lapsed mööda tänavaäärt jalutavad.

Merevaade

Tee oli kohutavalt kurviline ja juhi jalg raske. Möödasõite ma õnneks sealt tagareast eriti ei näinud. Küllap on nii ka parem, sest peale pimedate kurvide seal teel midagi polnudki. Mina aina pingutasin  turvavööd, samal ajal kui peale eestlaste ei vaevunud seda keegi kinnigi panema. Umbes peale kahte tundi sõitu harjusin vast ära. Lisaks tuli kehale ja ajule meelde, et tegelikult olen kõike sarnaseid olukordi ka varem kogenud, läbinud ja üle elanud. Niiet küllap elan seegi kord.

Linnavaade

Kogu teekonna piin ja loksumisetüdimus sai kui käega pühitud niipea, kui silmasin esimest vaadet merele. Uhked kaljumürakad kerkimas  mitmetoonilisest sinisest veest, väiksed valged paadikesed lahel... Siin on tõesti nii ilus!! Turiste on küll hiiglama palju ning isegi esimesed (mitte meie poolt lausutud) eestikeelsed sõnad kostusid meie kõrvu täna! Meie muidugi kiirelt liikusime teises suunas J

Homme aga pühime selle saare tolmu jalgeilt ja aastavahetuse veedame hoopis merel. Kuivõrd ma autohaigeks pole jäänud, siis loodame, et laeval läheb elu sama edukalt.

Kaunist vana aasta lõppu kõikidele! Musid-kallid-paid!

Me pole enam üksi

Ootamatult on meie privaatsus siin otsa saanud. Pärastlõunal saabus üks meie idanaabrite perekond ja veid hiljem üks mootorrattal seljakotirändur Saksamaalt, kes oli oleks muidu pimeda kätte ekslema jäänud, kui läbi pimeda õnne ja juhuse poleks seda kohta leidnud. Vestlesime juttu ka veidi. Mees jättis naise ja lapse koju ja tuli üksi Filipiine avastama. Eestlaste kohta oskas isegi kommentaari anda – see on see riik, kes peale Nõukogude Liidu lagunemist Eurovisioonil kunagi Venemaale 12 punkti ei anna. Samas teised endised liiduriigid seda ikka teevad. Novot, mille poolest oleme kuulsad mujal Euroopas!

Tähed vette kukkunud

Eilne päev möödus meil saartel hüpeldes (Island hopping). Paaditasime kolmele erinevale väikesaarele Honda Bay’s. Muidu kõik ilus-tore, aga no kes need turistid sinna lasknud on? Me siin oma vaikuse ja rahuga nii ära hellitatud, et suurt naudingut sellest rahvastepaablist ei osanud tunda. Küll aga oli äge tunda ennast eksootilisena, sest ikka huvitab inimesi, et kust sellised valgenahad tulnud on. Ja kui kuulevad riiki Eesti, siis vahitakse silmad punnis peas, arvates ilmselt, et oleme selle riigi ise välja mõelnud.

Varbad vees, juured vees

Merel sõita ja mägedevaateid nautida oli aga hea vaheldus. Kõige enam meeldejäävamad seigad olid ilmselt mangroovimetsade ääres jalgupidi vees jalutada ja rannas meritähti näppida. Selliseid suuri tähti polge enne saanud vaadelda, läbimõõt vast 20 cm ikka. Ja isegi snorgeldada polnud tarvis, kohe seal samas madalas vees nad oma aega veetsid.

Hommikul me täna riisi ei saanudki. Kohe kummaline tunne oli. Ja vist isegi kõht jäi tühjaks. Aga järgmised kaks sööögikorda meie magu ei pidanud pettuma.

Oma vaba aja sisustasime täna jalutuskäiguga mööda rannaäärt teisele poole. Ilusti kenasti teavitasime pererahvas – kuhupoole läheme ja millal tagasi kavatseme olla, muidu jälle muretsevad end hullude turistide pärast vigaseks. Väga hea meel, et ka teise poole rannaribast ette võtsime. See erines oluliselt meie eelmisest rannikuretkest. Seekord saime esialgu  jalutada mööda liivariba, mis kulges kauni helesinise ja läbipaistva veega jõe ja mere vahel. Jõe kaldal ilutsesid palmid ja muud säärased eksootilised taimed. Pisikesed kalad isegi ujusid vees.  Kui liivarand lõpes, turnisime mööda musti (ja päikese poolt kuumaks köetud) laavakive ja vaatlesime pikalt, kuidas lained murdusid vastu kivikamakaid ja viskasid ligi 4 m veesambaid üles. 

Laineteater

Ei olnud tuult, ja taifuuni meil ka polnud (kui keegi juhtumisi luges uudistest, et siinkandis üks ringi liigub), lihtsalt meri peksis end vastu vana laavat, mis kunagi on mere poole voolanud. Vaatemäng oli võimas! Ookean on võimas!

Lisaks venelastele ja sakslasele kohtasime täna ühte ägedat kohalikku tegelast ka – Tukot (Tuko lizard). Nendest tavapärastest gekodest, kes meil siin toas ringi jalutavad ja häälitsevad, oli too ikka kõvasti suurem – vähemalt 30 cm loom. Ja see olevat veel laspeeas! Kahjuks pidavat hiinlastele need aga väga medikamentide asemel/näol kaubaks minema ja neid jahitakse palju... Ega see looma elu pole lihtne. Meie elu on, vähemalt praegu J

Vaimne puhkus

Senini suurim leid

Näidake meile, kuspool on meri ja meie raudkindlalt läheme vaatame, kuhu see rannaäär viib. Ligi 2 tundi kondasime vaheldumisi liiva ja kivirannal. Korjasime uhkeid karpe (mõned pidime kahjuks maha jätma, sest kaalusid oma kilojagu), uurisime rannale uhutud koralle (millest üks oli väga uhke leid – nagu tasapinnaline puuvõra, kõrgusesks vähemalt 30 cm), jälgisime krabide toimetamisi (kes külgepidi meie eest põgenevad), vaatasime milliseid moodsaid uusi kodasid erakvähid olid omale soetanud... Ilm oli mõnus, nautisime vaateid merele, kus möllasid suured helesinised kaardus lained, taamal mäed, palmid, mahe tuuleke ja kohtamata selle kõige keskel mitte ainsatki inimest! Ühel hetkel keerasime otsa ringi ja eemal märkasime inimesi rannal. Ise viskasime veel nalja, et peaasi et inimsööjad ei ole. Meie üllatuseks tuli aga välja, et need on meie oma puhkekodu kaks töölist. Nad ütlesid, et nad olid hakanud muretsema, et me nii kaugele oleme jalutanud, aeg aina kulub ja meid ikka tagasi pole. Väga kena igatahes! Niiet meie pärast muretseda pole tarvis, silm hoitakse keanasti peal.

Mõistes, et me sellised pisut loodusefanatid oleme, kutsus üks meestest meid vaatama merekilpkonna munade haudeplatsi. Võrkaiaga piiratud ala, kus oli kolm munakurna maetud. Jaanuaris pidavat konnakesed kooruma ja siis saavad minna suurde merre suplema. Senikaua saavad turvalises pelgupaigas oma munakese sees areneda. Uskumatu, et minu jalakesed on kõndinud samal liival, kus on patseerinud merekilpokonn ja sinna lausa munenud!! Seda imekaunist loomakest kohata vabas looduses on vast üks mu suurimaid unistusi. Äkki see juhtb? Juba sel reisil? Kes teab... Kui tahan, siis saan mida tahan!

Ja nii need päevad meil siin kulgevadki. Naudime vaateid, hõljume helesinises vees, joome rannatoolidel värskest kookosvett otse pähklist, imetleme päikeseloojangut kuni... ühel hetkel kõlab kõrvus muusika (mis annab märku generaatori käimapanekust) ning käsi haarab kiirelt nutika järgi, et saaks viia end kurssi mujal maailmas toimuvaga. Ja kuna seal ka tegelikult mitte midagi ei toimu (vaid söömaorgiate pildid), oleme lihtsalt õnnelikud, et sel aastal vast pääseme holiday weight’st.

Selle kõige peale võtame ühe külma dušši (sest sooja pole ju võtta) ja asume õhtusööki ootama. Ei tea, kas täna ka riisi saab? Siinse seitsme toidukorra kohta pole taldrikult see veel kordagi puudunud. Aga ma ei kurda J Keha ja vaim puhkavad hoolega.

Jõuluks maale

Hommikul ärgata oma baldahiinvoodis, näha aknast palmioksi tuule käes sahisemas, jalutada mere ääres ja asuda pererahva poolt valmistatud hommikusöögi kallale... Jah, tundub et tuleb ilus jõululaupäev.

Metskana äritehing

Hetkel kõlavad jõululaulud (mille algus andis meile märku – huraa, elekter!) ja valmib meile õhtusöök, mis valmistatakse meile arvatavasti metskanast, mille ostu-müügitehngu tunnistajateks me juhtumisi olime. Nimelt, juhatati meid hommikupoolikul ühe mägijoa juurde ja seal tagasiteel jalutas meile vastu kohalik mees, surnud metskana käes, kitkudes tal nii ajaviiteks sulgi. Perenaine vaatas-uuris lindu ja ütles meile – see on väga maitsev, kas tahate proovida. Ilma pikema mõtlemiseta osteti kana, võeti ta jalgupidi kätte rippuma ja sammuti rahumeeli kodupoole edasi.

Joa juurde minek oli ka muidugi omamoodi. Meie nagu korralikule turistile kombeks, paime enne matkale mineku ikka tossud jalga. Tädi kamandas meid suht kohe neid plätude vastu vahetama. Kohale jõudes oli  meil suht kopsud koos, kohalik naine ja laps lippasid seda tõusvat rada seal kuumaga nagu teeksid seda igapäevaselt. Võibolla teevadki... Aga preemiaks saime supelda jõevees, mis oli jahe ja jahutav. Ühel hetkel ütles kohalik tädi – istuge siia, jalad vette. Krevetid tulevad jalgu puhastama.  Pisut kahtleval seisukohal pistsime varbad siis vette. Ja tõesti pistsitki kivide alt ja vahelt pisikesed hallid krevetid oma vurrud välja ja tulid meie jalgadega maiustama. Loodusturism ;)

Põrsas Peppa

Lisaks tutvustati meiel kohalikku seafarmi (ja põrsabeebisid, kes olid alles eile öösel sündinud) ning võitluskukkede kasvandust. Kukekaklused on siinmaal legaalsed ja üks korralik kuri kukk seal konkreetses kohas pidavat maksma 5000-6000 PHP.

Õhtul tegime ka omapäi ühe pisemat sorti jalutuskäigu. Oleme sattunud ikka nii kohaliku elu keskele, kui veel vähegi saab. Mees metsast tuli välja oma üksiku pullilaadse loomaga, lapsed ajavad külavaheteel kaikaga rattaid ringi, poode pole ei kuskilt poolt näha. Täielik natuuramajandus, ehtne maaelu, mõnus taluturism. Tundub nagu oleks siia külla tulnud,mitte hotelli.

Ilusaid jõule kodumaale! Meil on siin lihtsalt 24. detsember...

Palawan (palav on)

Olen jõudnud paradiisi. Kuidas ma siia sain? Magasime kiiruga kaks tundi ja läksime lendama. Maandudes oodati meid elus esimest korda nimelise sildiga. Autosse istudes rõõmustasin – hurraa! Turvavööd! Jah.. aga kinni ei käi. Esimese hooga viidi meid külalistemajja, ootama inimest kes viiks meid teisele poole saart. Astusin tuppa, panin kotid maha, vaatasin uniseid mõtteid mõlgutades voodi poole... Ja silmapilk hiljem seisin käed-jalad värisedes, purskkaevu mängides uuesti ukse taga. See jutt ei kuulu valdkonda „hirmul on suured silmad“, reaalselt liikles toa seinal minu peopesa suurune ämblik. Pole minu silmad veel sellist isendit kohanud (ja loodetavasti jääb see ka viiaseks sääraseks kohtinguks). Mina sinna tuppa keeldusin uuesti sisenemast, mistõttu need 3 tundi veetsime lihtsalt ringi jalutades ja külalistemaja siseõuel istudes.

Aga tänu sellele hirmsale kogemusele sai üks mees omale uue moodsa soengu, tänu millele näeb ta nüüd välja nagu viks ja viisakas britt mõnest erakoolist. Ja seda kõike vaid 100 PHP eest! Lisaks sattusime peale väga isamaalisele kaubanduskeskuse avamisele, nimelt riigihümni saatel.

Nii see ooteaeg möödus ja ühel ilusal hetkel võeti meid auto peale (millel olid kinnikäivad turvavööd!!) ja mööda küla- ja metsavaheteid toodigi meid siia, Andana resorti. Siia toov tee oli suures osas pinnastee, auklik ja mudane. Paar jõgegi tuli ületada. Ei, mitte silda. Justnimelt jõge, rattaidpidi vees. Saar on väga maalähedane. Väikesed taluhütid hajali siin-seal, kariloomad vaheldumisi riisipõldudega. Meeldib väga!

Nagu tee järgi võib järeldada oleme siin suhteliselt uhkes üksinduses. Justnagu oleks tulnud mõnele kohalikule külla. Täielik privaatsus, oleme siin ainsad kliendid hetkel. Ja seda järgnevad viis päeva. Seega kogu pererahvas hoolitseb vaid meie eest.

Puppi :)

Päeval jalutasime mööda rannaliiva. Nägime eemalt vaid mõnda kalurit. Rand on inimtühi. Milline imeline rahu paitab meie meeli. Lainekohin ja linnulaul on laias laastus ainsad helid. Kui nüüd välja arvata õhtune elektrigeneraatori surin. Elektrit saame kasutada alles siis, kui päike loojub. Ilmselgelt oleme kogu päeva ka Interneti võõrutusravil. Jah, telefonilevi siin ka puudub. Milline elu! Soe, ilus, rahulik, vaikne...

Ja uusi sõpru kohtab igal sammul. Murupeal silkavad ringi krabid, seinte peal jalutavad gekod, meie toa ukse peal tervitas meid palvetajaritsikas (kes on muide väga lahe tüüp, aina jälgib sind oma suurte punnis silmadega). Ja koos temaga veel mingisugune ritsikatüüpi tegelane, kes meenutab pigem hernekauna. Ja pererahva kutsad on ka nii sõbrad. Minu suur sümpaatia kuulub loomulikult kutsikale, keda kutsun Puppi-ks.

On hea meel olla tagasi looduses! 

Manila - käidud, tehtud, nähtud.

Olen ilukirjandusele paaripäevase pausi teinud. Linnaturism tüütab... Pole midagi öelda J

Küll on aga aeg väike kokkuvõte teha minu Manila lõpetuseks.

Magajate stiilinäiteid

See linnaosa, kus mina siin elan, on siiski nagu riik riigis. Väike kitsas trepp müüride vahelt võib viia sind juba hoopis teise maailma. Kolmerattalised taksod, tänaval kauplemine, koolivormides lapsed, hullumeelsed elektriliinid, räpakad tänavad, vaesed (aga rõõmsameelsed) inimesed, kodutud (ja ilmselt ka niisama väsinud inimesed) magavad suvalisted kohtades... 

See on see autentne kultuur. Väga huvitav on olnud ka seal jalutada.

Siin meie mullikeses on tänavad puhtad, majad läikivad ja suured. Ilusad uhked poed, söögikohad, keskused. Tuledesäras puud, põõsad, kunstiteosed tänavate vahel. Jah, kontrastid on suured.

Inimesed, nii palju kui ma siin nendega kokku olen puutunud, on sõbralikud ja avatud. Eks kindlasti mõjub ka see, et ma olen valge. Eriti annab see tunda, kui ma üksi jalutan, siis ei jõua neid inimesi kõiki ära tervitadagi. Ja viisakad ollakse siin. Kogu aeg „Yes sir“ ja „Yes ma’am“. Ja nendel on viisakas öelda Po (nagu härra asemel vist). Algul mõtlesin, et miks kõik siin seda teletupsu Po-d fännavad...

Peale tööpäeva lõppu meeldib mulle tänavatel jalutada. Siis on inimesed oma kontoririietes ja kõik on väga stiilsed ja kaunid. Silm kohe puhkab. Ja mis kindlasti ühe õige filipiinlase varustuse hulka kuulub on vihmavari. Piisab vaid paarist piisast, kui see on klõpsti rahval lahti. Sama on päikese puhul – nii kui see kuskilt piilub, on varjud peakohal. Ja siis mina käin siin nagu lillelaps -  olgu ilm mis tahes, kleidike seljas ja lahtine king jalas.

Väga nutikad on ka siin kohalikud. Hammustatud õunatelefon on eriti populaarne. Ja selfide tegemine on oioi kui popp. Ja laulmine on väga tavaline. Tänaval, poes... Kus aga viisijupp pähe kargab.

Ja kui nad parasjagu pargipingil ei istu, telefoni ei silita ega söö head paremat linna peal pakutavat, siis nad tõttavad aina kuskile. Liiklus on tihe ja omamoodi. Teatud reeglid on soovituslikud. Foorituled... valikuliseks järgimiseks.

Regulatsioon täies hoos

Liiklusreguleerijad seisavad suurte ristmike peal ja korraldavad liiklust koostöös fooridega. Ja vaatamata sellele, on seal pahatihti suhtkoht kaos. Aga samas õnnetusi ma pole veel näinud ja autod ei paista ka siin mõlkis olema. Ju selles (minu silmis) korrapäratusel on siiski ka mingi kord. Ega see, kui elu ei elata nii nagu seda teeme meie, ei tähenda, et seda valesti tehakse.

Valik sõiduvahendid

Sõidetakse siin mootorrataste, rollerite, autode ja taksodega. Ja taksod on muidu toredad, aga no turvavöödest tunnen küll koledal kombel puudust. Linnaliiklusest vast mitte nii hullusti. Aga kui suure tee peal kiiruseks üle 80, siis on kõhe tunne küll. 
Ühistransport paistab olema tagaplaanil. Kõige enamkasutatavam (ja linnapildis nähtavaim) on jeepney (pildil keskel). Ja mulle on jäänud mulje, et jalgratas on siin haruldlane nähtus. Aga jala käiakse. Vähemalt siin „minu rajoonis“. Lisaks jalgrattale olen siin kohanud ka üsna vähe lapsekärusid. Lapsi tassitakse süles. Põhjust ei oskagi pakkuda.

Ja kui juba lastest juttu tuli, siis nood on siin täitsa armsad. Ja veel üks tähelepanek  - kui laps on siin segaperest, siis on isa eurooplane ja ema kohalik. Vastupidist juhust pole ma veel kohanud.

Jah, on olnud huvitav. Olen harjunud, kohanenud. Isegi liikluses juba tulen edukalt toime. Ja unerütm on paigas. Aga juba homme varahommikul lendame Palawani saarele. Seal on kõik jälle uus ja tuus.

Kes teab, äkki kunagi naasen Manilasse. Saab näha, saab kuulda.

Shoppaja argipäev

Ostukeskuse välisküljel asuvatest kohvikutest ja söögikohtadest saab üks andunud ostleja kõigepealt keha kinnitada ja mõne maitsva kohvijoogi abil end üles turgutada. Seda viimast varianti olen isegi kasutanud.

Enne keskuse uste avamise aega võib kohata üsna pikka järjekorda. Ei oskagi kommenteerida, on see siis pühadest tingitud või ongi selline püsiv igatsus rahval poodlemise järgi.

Sisenedes poodi (ja ka igasse teise asutusse) avatakse sulle uks. Kui see just automaatselt avanev ei ole…

Seejärel tutvuvad kenades vormiriietes inimesed sinu käekoti/seljakoti sisuga (see kehtib pankade ja ostukeskuste kohta).

Kaubanduskeskused näevad väga kenad välja, sellised nagu meie oleme harjunud neid nägema ka Eestis. Kuid turud on natuke teist masti. Samas… ei teagi öelda, küllap need kodumaa turudki on sellised tohuvapohud, kus leidub igasugu kaupa. Nii kvaliteetsemat kui ka täielikku rämpsu.

Ja seda kaupa on kohutavalt palju. Usun, et päris suur hulk läheb ka julmalt raisku. Eriti puu- ja juurviljad ning kala- ja lihaturul pakutav. Kliima lihtsalt on selline, et kaua vastu ei pea, aga kui õhtul veel on letid värsket kraami täis siis… Raske arvata mis nende saatus on.

Turul, nagu ikka siin Aasia pool kombeks, tuleb hinda tavaliselt küsida. Aga teataval põhjusel see mulle ei meeldi, sest ma ei taha kaubelda hindadega. Ja vaevalt küll mulle siin ausat hinda esimese hooga öeldakse.

Seega poes on rahulikum, saab ise vaadata hinnasilti, riideid selga proovida suurtes mõnusates kabiinides.

Räägime siis isiklikest kogemustest ka. Juhtus täna mul selline asi, et vaatasin mina poes jooksuriideid. Tuleb minu juurde müüja ja lausub “Vabandust, aga meil on kõige suurem suurus L!”

 Mina siis vastan, et otsin tegelikult suurust M või S. Tädi vaadas mind sellise näoga nagu oleks ta tunnistajaks olukorrale, kus elevant tahab sipelga ujumispükse jalga venitada. Ega ma mingi size zero tõesti pole, aga noh… Otsiti mulle siis M suurus välja. Proovisin, need olid mulle suured!  Panin need tähtsa näoga tagasi ja lahkusin.

Lisaks sellele olen ma bigfoot ka veel. Jalanõud letil proovimiseks on valdav enamus 35-36 suurus, vahel sekka mõni 37 (aga minu hing ihkaks nr 38-t). Mulle meeldib ise vaadata ja proovida jalatseid, mitte käia iga jalanõuga nuiamas suuremat suurust. Seega minu suur keha ja minu suured jalad jäävad siin osteldes pisut hätta. 

Ja üks kriitikanool veel lõpetuseks - Siinmaal on kombeks sunniviisiline pakendamine, iga pisiasi pannakse eraldi kilekotikese sisse. Ja kui öelda, et “no plastic, please”, vaadatakse sind pigem kummaliselt kui normaalselt. Ja see kogus kilekotte mis siin selle lühikese aja jooksul on meil kapile tekkinud - appi! Ja muide, me siiski mõnel korral oleme suutnud suruda oma kaubad lihtsalt seljakotti, killerkotist rangelt keeldudes.

Jõulueri

Sel ajal kui teie, mu kallid, oma nelja advendiküünalt põletate, laseb Manila oluliselt rohkem valgusreostust maailma avarustesse.

Igale pool säravad jõulupuud, vilguvad vikerkaarevärvides tulukesed, kõlavad kõiksugu jõululaulud. 

Olen siin kohanud mitmeid erinevaid "kuusepuid" - küll suuremaid, küll väiksemaid; ühetoonilisi ja mitmevärvilisi aga ei ühtegi päris ehtsat kuusepuud. Kõik on võlts - metall, plastik ja kes teab mis materjalidest kokku klopsitud. Isegi roheline foorituli on kohati asendatud kuusepuuga!

Mõned kuused

Lisaks kuuskedele on siin tänavatel valgustatud kingitused, põhjapõdrad, jõuluvanad, inglid, Jeesuse sünniloo installatsioonid, erinevad tähekesed, lumehelbed, põõsaste ja puude küljes jõulutulukesed jnejne. Võiks arvata, et olen sattunud Jõulumaale, mitte mõnele soojale maale. 

Väidetavalt tähistavad Filipiinid kõige pikemalt oma jõule kogu maailmas. Nad alustavad ettavalmistuste ja kaunistuste üles seadmisega juba septembris ja jõul leiab oma lõpu alles jaanuari keskpaigas.

Aga vaatamata kõigele sellele püüdlusele luua jõulutunnet ja teha pühad lausa käegakatsutavaks, ei ole minul tekkinud kõigevähematki tunnet, et on Jõulud! Me muide sõime täna isegi hapukapsest (seda kodust kaasa võetud). Lihtsalt üks suur pidu ja pillerkaar, ei midagi muud. Kui ikka õues on püsivalt 25-30 kraadi sooja, aeg-ajalt sajab vihma ja lund näha pole uneski lootust, siis midagi on minu jaoks puudu.

Kõige selle tilu-lilu juures paneb mind mõtlema hoopis see kohutav energiakulu, mis kõik selle peale kulub. Kell 18.00 läheb siin pimedaks (loe: päike loojub) ja hommikupäikest näeb siin alles 12 h hiljem. Seega võib vaid ette kujutada (või siis pigem parem mitte), milline see elektritarve siin on. Ja arvestades seda, et 2/3 energiast toodetakse Filpiiinidel fossiilsetest kütustest, siis ütleksin - üsna, üsna kurb lugu.

Jõululaulude saatel tantsivad tuled

Senini kõige uhkemaid jõulutulukesi nägime täna ühes pargis, kus valgus "tantsis" muusika saatel. Võite näiteks ette kujutada, et kogu Tammsaare pargi puud on tulesid täis ja need non-stop vilguvad muusikataktis. 

Aga ju on rahval vaja seda ektreemset meeldetuletust, et aasta hakkab lõppema. Vahest kaob neil muidu ajataju, sest neil ei tuleta külm ja lumine hooaeg meelde, et aastaring hakkab täis saama. Kõike kaunist kodumaal viibijatele, ilusat neljandat adventi ja tulgu teil kaunid valged jõulud!

Turupäev ja kõik muu juhuslik

Ei ole täna ei koolipäev ega ka pühapäevane kirikupäev. Ilmselt just seetõttu me nende asutusete juurde sattusime. Et oleks hea rahulik vaadata. Tegelikult siinseid kirikuid tahtsin algusest peale kohata, kuna väidetavalt on 90% filipiinlastest kristlased, aga kirikud linnapildis just silma ei jää. Täna kuidagi me komistasime lausa kolme otsa. Kõik täiesti eriilmelised.

Pubisid, baare ja muid sääraseid ööasutusi täis tänaval hakkas esimene kirik silma oma väga kirka sinist värvi fassaadi tõttu. See oli ka ainus pühakoda, millesse sisse piilusime.

Kolm on kohtuseadus. 

Teise leidsime kirikukellade heli järgi (pilt üsna ebaõnnestunud, aga paremat ei ole pakkuda) ja kolmas oli kõrgete tornidega kirik, mida on ilmselt raske mitte märgata. Lisaks oli välimuselt ta ka väga kaunis, eriti kui teda ümbritsevat keskkonda silmas pidada (tavarajoon igavate hallide madalate majadega ja räämas tänavatega).

Paari kooli nägime ka linna peal ringi tuuseldades (keskkooli, algkooli, tütarlastekooli – mis oli roosa). Koolid on aiaga ümbritsetud, valvur väravas.  Mänguväljakuid olen muide siiani näinud vaid kahte – liumägi ja kiik, ei mingit muru ega liivakasti.

Kohalik keskkool

Iseenda jaoks üllatuslikult lugesin välja Internetist info, et üle 95% inimestest on siin kirjaoskajad. Aga paistab, et riiklikult on haridus organiseeritud üsna hästi, siis vast tõesti vähamalt lugema-kirjutama õpib siin iga laps, kes oma nina koduuksest välja pistab.

Roosad on soolatud munad

Aga päeva me alustasime tegelikult hoopis Salcedo Marketi külastusega (igalaupäevane turg Makati linnaosas). Võrdleksin seda meie kodumaa taluturgudega. Puhas, naturaalne, kvaliteetne kaup, palju öko-shmökot. Peaasjalikult toiduletid, mõni üksik ka palsami-õli-kreemimüüja. Meie ostsime sealt täpselt kolm asja – ühe tomati ja sibulaga grillitud Banguse kala (eesti keeli vast piimakala), ühe pulga otsas grillitud maisitõlviku ja ühe magusalõhnalise ananassi.

Jaga hind 50-ga

Kõhud head paremat täis hakkasime kodusuunas astuma. Tutvusime kohaliku eluga, külastasime mõnda poodi ja turutaret. Peatusime mõne ilusalongi ukse ees, ühest hinnakirjast tegin ka jäädvustuse. 

Väga mõistlikud hinnad… Seekord me sisse ei astunud, ehk mõni teine kord.

Pesumaja

Ka pesupesemise hinnapakkumisest pidin pilti tegema, sest see tundub lihtsalt nii uskumatult soodne ja jabur. Kui 8 kilo saab ära pestud 2 euroga, lisaks kuivatatakse ja volditakse see kokku ka veel selle raha eest, siis kas tõesti on võimalik selle pealt mingit tulu teenida? Minu teada elekter ja vesi ka maksab midagi. Rääkimata siis tööjõust. Aga noh, ju on jõuluheategevus ka siin maal moekas.

Selline eluolu avanes siis meile täna koju tulles kenakese ringiga. Miks mitte otse? Sest ühel hetkel laius meie ees rikasterajoon, kust läbipääsemiseks ei olnud vist isegi meie piisavalt valged. Väravad olid küll avatud, aga nii kui hakkasime neid läbima, hüppas korravalvur ligi: “Sorry ma’am, no entry!”

Kokku sai täna  üle 20 000 sammu, niiet aitäh mu jalakesed, et olete mind täna (ja üldse sel nädalal) nii tublisti teeninud!

Ookeanipargi kalastuspäev.

Siinsed inimesed liiklevad peaasjalikult taksodega. Nii ka meie. Kilomeetreid meie kodust ookeani äärde Manila Ocean Parki oli kümmekond, aga ajaliselt kulus sõiduks sinna (ja ka tagasi) lausa tund. Selline vahva suurlinn ka liikluse poolest siis.

Kui juba mõnes okenaariumis oled enne käinud, siis midagi üllatavat sealt ei leia. Ilusaid kalu, roomajaid, pingviine jms oli tore vaadata küll, aga ei midagi uudset.

Vaatasime ka kahte loomi-linde ekspluateerivat etendust. Iseenesest on armas, et nad on nii õppimisvõimelised, kuid minusugusel loodushingelisel inimesel on neid vaadates alati vastakad tunded. Eks need treenimise hetked ja võtted jäävad meie jaoks ju kõik telgitagustesse. Aga müts maha loomade ees! Targad tegelased, mis muud.

Ja midagi mis mulle nö vastukarva käis, oli sealne linnupuur. Osad linnud said üsna suurel alal lennata, osad olid aga väga väiksesse puuri kokku pandud aega veetma. Suhteliselt kurvad näod ees... Ja mis eriti kummaline, see vesi, mis neile saadaval oli, tuleb otse ookeanist ja niivõrd rämpsu täis! Ja see ei olnud turistide loobitud, sest ma tahaks näha mõnda külastajat, kes näiteks oma varbavahe plätusid üle ääre lõbu pärast viskaks. Kummaline ja kurb....

Loomaaeda me näiteks ei läinudki, sest foorumitest lugesime välja, et sealseid loomi ei hoita just kõige meeldivamates tingimustes. Ja minule ei meeldi loomi näha õnnetutena. Ei kavatsegi sellist asja piletirahaga toetada!

Jah, tegelikult siiski, midagi mida ma enne näinud pole – oli õhtune finaal. Vee, laserite ja muusika etendus pimedas. Eks sääraseid leiab mujalt maailmast nii mõneski kohas, lihtsalt meie silmadele pole need veel jalgu jäänud. Pilti tegema ei hakanud, parem nautisin kohapeal. Keda väga huvitab, siis sõber GOOGLE aitab.

Mis ma räägin. Üks uudne kogemus oli ju veel! Kala-jala-vann. Või kalaspaa nagu kohalikud seda nimetavad. 

Vägagi veider tunne, kui kalad su jalgu musutavad ja naksavad. Algul kui jalad sisse panin, siis itsitasin  ja pooleldi kiljusin nagu plika (mida ma ju põhimõtteliselt olengi). Aga ajapikku harjub ära... Ühe kalabasseini ääres mahub istuma vähemalt kümmekond inimest, aga mingil kummalisel põhjusel maiustas enamik kalu meie jalge ümber. Ei teagi nüüd, kas olime nii räpased ja jagus palju toitu. Või oli valge liha nende jaoks nii eksootiline J

Ja lõpetuseks – esimest korda elus sain nautida ka vaadet Vaiksele ookeanile (lennukiaken ei lähe arvesse). 

Aga vähem kui nädala pärast saan seda nautida igapäevaselt, hommikust õhtuni!

Ei saa siiski veel otsi kokku tõmmata. Kaks sellist (meie jaoks) huumorimaigulist pilti ka. Üks on sealses asutuses üleval olev maakaart, kust avastasime, et mandri Eesti on osa Venemaast  aga Hiiumaa-Saaremaa on osa Euroopast. 

Ja teine on siis pilt „lumest“.

Seda pudistati laest kuidagimoodi alla, niiet lausa lumemäed olid põrandale tekkinud. Kõik katsusid ja olid vaimustuses. Eks me katsusime ka... Ja mind saatev härra märkis tähendusrikkalt – näe, saan ka ikkagi selle talvise lume ära katsuda.

Tervitused sulle ka Liisu!!!! ❤❤❤

Tavaline neljapäev

Neljas päev Manilas ning esmane uudsus ja põnevus hakkab lahtuma. Tänane päev algas selliselt, et avastasin peale ärkamist, et mind on (kogemata) jäetud rahatuks ja pangakaardituks. Viimaste sajaste eest sain siiski hommikuse jääkohvi ja banana-blueberry pannkoogi omale ostetud. Vaeslapsena jõlkusin edasi-tagasi linnapeal ja lihtsalt vaatlesin inimesi ja seda tehes igav ju ei hakka.

Ühel hetkel siiski ilmus mu rahaboss välja ja saime minna linna peale laiama. Olin otsinud välja ühe kõrgema vaatekoha, kust lootsin silmad suunata kaugele avarustesse. Ei tea mis põhjustel, kuid vaade tavalinnale oli nö. blokeeritud (põõsad, kõrged servad) aga vaade kõrgete tornmajadega suurlinnale oli ligipääsetavam.  Küllap vist ei taheta end seostada tolle „all-linnaga“. 

Siiani parim vaade, jätkan otsinguid

Paar pilti ma sinnasuunas suutsin ikka teha, pimesi käsi kõrgele tõstetud ja ise kikivarvul. Ja teadagi – kui naine on pettunud, peab ta ennast välja elama osteldes. Seadsime sammud kaubanduskeskuse Gift Marketisse. Seal tekib selline tunne, et vikerkaar või Scittles’i pakk on sind endasse imenud.

Vikerkaarel

Liiga kaua seal me olla ei suutnud, ostsime mõned Uno kaardid, mis maksid vaid 120 peesot J Siis üks naine ostis ühest teisest poest omale käekoti ja võttis otsuse vastu, et järgmine nädal tuleb veel shoppama minna. Nii palju asju avaldasid lettidelt soovi minuga kaasa Euroopasse tulla.

Kuna mina tahan ikka kohalikku eluolu ja toitu ka nautida (mitte ainult Starbucks kohvi ja KFC kana), siis käisime kohalikul „Balti jaama turul“ söömas.

Grillitud Squid

Maiustasime ühe grillitud kalmaari ja juurviljadega nuudlitega. Siiani on kõht korras, küllap jääme ellu. Kuigi, tuleb tunnisatada, et ilmselt Eestis ei tõuseks mu käsi sellises kohas toitu ostma.

Ahjaa, mingisuguselt jõuluturu moodi asjalt ostsime ka röstitud kastaneid, neid millest alati jõululauludes räägitakse, aga millega minu hambad pole veel tutvust teinud.

Chestnuts

Paraku pean ütlema, et ei ole millestki eriliset ilma neid jätnud. Mulle nad erilist muljet ei avaldanud. Sisu maitseb nagu magus uba vms.

Ja ühe vahva tegelasega kohtusin ka hommikupoolikul! Päris rasvane tõuk, tutvumas linnaeluga nagu minagi!

Turist linnatänaval

Aga järgnevad kolm päeva ei pea ma enam ise oma vaba aega sisustama, ilmselt läheme minu jaoks uusi Manila piirkondi avastama. Tuleb loodetavasti põnev nädalavahetus. Kui mitte, siis kuulete lihtsalt jälle, mida ma sõin ja kus poes käisin.

Tervitused kõigile!!

 

Siinne päriselu

Alusatan oma juttu nii nagu ka eelmised korrad – hommikul voodist välja ei saa. No mis teha, kui minu keha tunneb, et on öö. Mis sest, et õues juba ammu valge.

Kuna mul on kindel soov ikkagi see kohalik jõgi (Pasig river) ära näha ja kuna kellelegi siiski mu elu ja tervis veel tähtsad on, siis pidime seal ära käime üheskoos. Ja seda siis enne kui mõni tööle läheb.

Poisid naudivad veemõnusid

Jõeni oli sammuda vast 3 km. Viimases lõpus, kui astusime „kohalike rajooni“, hakkasin tundma ennast turistina. Inimesed vaatasid järgi, küsisid meilt kust tuleme ja kuhu läheme. Samas liiga sõbralik ei tasu nendega olla, haagivad ennast külge. Päris jõe ääres veetsid aega mustad, räpased, paljasjalgsed ja kondised emad ja lapsed. Meie juurde lipati kohe käsi pikal raha küsima, mõned naised silitasid mu käsivart ja soovisid häid jõule. Ei olnud meeldiv kogemus. Aga välja ei tohi teha ja kiirel sammul astusime edasi. Hirmsati oleks tahtnud nii mõnestki lapsest või olukorrast pilti teha, aga esiteks ei julge seal väga kaamerat välja võtta ja teiseks nagu pole minust seda julgust kellelegi kaamera näkku suruda.

Kuna me seal jõe ääres liikudes olime jõudnud üsna lähedale Makati linnaosale, siis hakkasime läbi elurajooni surudes end sinnapoole hoidma. Nojah.. Poleks vist pidanud. Sellist läppavat haisu nagu seal pole ma vist kunagi tundnud. Teie õnneks, ei saa ma seda muud moodi edastada kui vaid kirjeldades – toidupraadimine, roiskuv toit, roiskuv-seisev vesi, loomade (võimalik et ka inimeste) väljaheited, maas vedelev kõikvõimalik prügi, hullumeelne hulk heitgaase, lisaks veel mõnus-mõnus kuumus (täna paistis Päike!!) ja higised inimesed ümberringi. Täiega vahva :D Tundsin ainult headmeelt selle üle, et panin täna jalga (esimest korda) kinnised jalanõud.

Tänavaelu

Ja kõige selle sees inimesed toimetavad, müüvad oma kaupa tänaval, teevad süüa, söövad. Ja on väga rõõmsad, vähemalt mulle tundub nii. Inimesed laulavad, lehvitavad...

Makati linnaosas oli koolipäev just lõppenud ja väga palju koolivormides lapsi liikus ringi.

Kohalikud koolilapsed

Pisikesed plikad olid nii õnnelikud, kui meid nägid. 

Õnnelikud, et pildile saavad :)

Lehvitasid, näitasid näpuga ja itsitasid elevusest. Täitsa Angelina Jolie tunne tekib nõndaviisi J

No ja mis ikkagi paneb käe haarama kaamera järgi – siinsed elektriliinid. Olen näinud nii mitmeski riigis sarnaseid, aga no kui pole ammu väljamaal käinud, siis paneb ikka kukalt sügama ja nupule vajutama küll.

Iga elekrtiku unistus

Ja siis ma jõuan tagasi meie stiilsesse linnaossa (Bonifacio Global City), kus on elu Eesti mõistes nagu tornide väljaku kandis, Stocmanni piirkonnas. Ärikeskused, puhtus, kord, söögikohad, kohvikud jne. Aga „normaalne“ ja „tõeline“ Manila elu on siiski väljaspool seda piirkonda. Kuhu tõesti ma üksi pigem ei läheks jalutama. Aga mul siingi piisavalt ruumi!

PS, see jutt, et siin päike peale ei hakka on jabur jutt. Tänane pilvedevahelt piiluv päike tõmbas mulle igatahes randid peale juba. 

Endiselt kohanen

Kohanemine ei lähe just liiga lihtsalt. Ajavahe närib endiselt hinge. Ärkasin just lõunauinakust.  Ja kuna mingisugune haigusevimm on ka kallal, siis liigun nagu zombi siin linnatänavail. Ja lisaks see praetud, fritüüritud, rasvase toidu lõhn mis igal pool hõljub.... Ajab ikka iivaldama küll. Ja neid erinevaid toidukohti on absoluutselt iga nurga peal. Siin, kus me elame, on kohe eraldi mitmekordne hoone toidukohtadega. Ja inimesed söövadki igalpool... Tundub et kodudes kööke pole olemaski. Ja vaatamata sellele, et toidud on rammusad, siis ülekaalulisi inimesi pole ma kohanud. Siiani. Ja kujutage ette, ma tunnen ennast siis täitsa pikka kasvu neiuna (naiste keskmine kasv on siin 152 cm). Uudne kogemus!

Market! Market! sisevaade

Hommikul mind juhatati Market! Market!-isse. 

Selline suur kaubanduskeskus (5 korrust ja üle 500 poekese/toidukohakese),mis on pigem tavarahvale mõeldud nagu ma aru sain. Kohe kõrval on veel üks supermarket, selline peenemakoelisem ja paksema rahakotiga rahvale. Selle kaubanduskeskuse lähistelt sain kätte ka oma esimesed vaated. Üks nö tavalisele tiheasustatud elamurajoonile (elab siiski siin linnas ju üle 22 miljoni inimese ja kuhugi peavad nad ju mahtuma) ja teine vaade avanes siis slummile, otse uhke high-end kaubanduskeskuse kõrval, eraldatud müüriga.

Slumm, eraldatud muust linnaosast müüriga ja väidetavalt on väravas isegi korravalvurid. 

Eile avaldasin soovi kõndida jõe äärde (kaardi järgi pole sugugi kaugel). Nüüd ma saan aru, mida peeti silmas vastates, et siin on piirkondi, millest ei saa/ei tasu läbi jalutada. Ei valges ega kinldasti mitte ka pimedas.

Mis veel? Oma teada tulin päikeselisele soojale maale. Soe on, aga päikest ma pole veel oma silmaga näinud. Linna katavad vihmapilved ja sudu. Väidetavalt siiski paistab siin ka päikest. Mis saastatuse tõttu pruuniks tegema ei pidanud. Saab näha, saab tunda. Kui ükskord see Päike kavatseb end näole anda.

Udune-sudune-pilvine-linnavaade

Igatahes, prooviks oma tervise kuidagi taastada ja sest kaua ma siin ikka nõndaviisi vindun. Hoian teid siis eluga kursis ja tervitan emmet ka :)

Minu Manila

Kael õieli tueb kogu aeg käia

10 tundi lendu ja olengi Aasias. Nii ma otsustasin Frankfurdis lennuki peale istudes. Minu kõrvele istusid kaks kõhnemapoolset aasia kutti, niiet vähemalt oli ruumi olla ja õhku hingata. Hommikul avastasin, et minu pinginaabril on Filippiini pass. Uurisin kohe, kas ta läheb Manilasse. Seega sain ennast talle sappa haakida ja ta juhatas mu kenasti kohale. Läks õnneks. Ja olengi siin oma uues kodus!

Hommikul ma ennast üles ei saanud. Minu keha elab siiski veel 6h varasemas ajas. Ja eks me läksime üsna hilja magama ka. Kui ma õhtul kohale jõudsin, käisme väljas einestamas ja õlut joomas.

Seitse raha

Neli õlut ja suupistete valik oli kokku vaid 7eurot (koos teenindustasuga). Pole paha, miks mitte nii elalda. Aga teglikult on siin ju hoopis peesod. Ja neid peab rahakott pungis olema, sest iga euro on võrdväärne ligikaudu 50 peesoga.

Pealelõunat lõpuks sundisin ennast voodist välja ja läksin lähitänavatele jalutama. Kaugele minna ei julge, kindlasti eksin ära. Suurlinn ikkagi. Iga tänavanurga peal vaatan pingsa pilguga üle kõik asutused ja hooned, et hiljem teaks kust ma tulnud olen. Teadagi, ma ju super orienteeruja (Loe: äraeksija)

Kuri vihmapilv

Ega mul midagi asjalikku täna polegi öelda. Mõne tunni sain väljas olla, siis hakkas hullupööra vihma lahmama. Aga selle mõne tunni jooksul kogesin, et siin on soe ja niiske, üsna vähe õhku aga inimesed on maru sõbralikud. Nii paljud naeratavad ja tervitavad, eriti politseinikud. Keda on tänaval üsna palju ja nad liiguvad ringi  automaatidega.

Rikasterajooni linnapilt

Eile, kui küsisin, kas siin mõni hea vaatekoht ka on, vastati mulle – ma pole turist, ma elan siin! Eks siis pean ise avastama. Mõne kõrgema koha/hoone tahaks vallutada ja vaadata sellele eluolule siin ülevalt alla. Mina siiski olen ju turist.

Tahtsingi lihtsalt öelda, et ma olen kohal. Ja kui oma kahtlase kliimaga kodumaal suutsin siiani terve olla, siis siin soojal maal on mul hoobilt kurk valus ja kuri köha kimbutab.

Kes mu asjad ära pakib?

Piletid ostetud... Oi, kui kaua on sinnani aega. Mitu-mitu pikka ja igavat kuud. Oota, mida? Kas tõesti juba ülehomme on see päev?
Nojah, tundub sedasi. Leiduks vaid keegi, kes mu asjad ära pakiks. Pole ju iseenesest raske? Mul on ju isegi nimekiri olemas ja valmis! (ilma milleta ma ei lähe kunagi kodust ära, nimekiri kaasapakitavatest esemetest peab alati olema. Ja esimesena nimistus seisab alati trükitähtedega PASS!)
Olen ikka seda meelt, et niikaua, kui pass, telefon ja rahakott kaasas, pole hullu. Kõik muu on ostetav ja asendatav, Aga vaatamata sellele "põhimõttele" on mul alati pakkimisenimekiri.
Nii.. loetelus järgneb siis mulgikapsad jõululauale ja Eesti juust kodusema tunde loomiseks maitsemeeltele. Kõik muu on asendatav..... Jah, ja ometi on loetelu nii pikk. Ja umbes sama pikk on nimekiri  asjadest, mis tuleb enne lahkumit korda saata. Reisimiseks ettevalmistused ja reisimine on tüütu. Aga reisil olla - see on unelmate unelm :) Palmid mind ootavad igatahes, juba Googlest vaatasin!!!
Aga enne neid palme tuleb õigetele lennukitele jõuda ja mitte lennujaamadesse ära eksida. See on mu suurim hirm, mõistagi. Pole siiani pidanud ise vastutama nende terminalide vahet liiklemise ja õigete väravate otsimeise eest. Alati on olnud kaasvastutus kellegagi. Aga nüüd. Justkui oleks saanud 18 ja visatakse ellu - eks vaata kuidas välja kukub. Noh, loodan, et kukub välja nii, et jõuan siiski pühapäeva õhtuks Manilasse.
Aga enne veel - homme on mu viimane puhkuseeelne tööpäev. Ja jõulupidu. Saab kinke teha, saab kinke saada. Minu selletalvine jõul ootab mind soojal maal. Esmakordne kogemus, Saab näha, kas tundub nagu elu ühes heas Ameerika filmis, või tõesti tekib südantsoojendav jõulumeeleolu.
Annan teada!