Läbi Mantanzase tagasi Havannasse (ja koju!)

Vägisi kiskus naeratus näole, silmates peasaarele tagasi jõudes taas värviliste, pisikeste majakestega ääristatud tänavaid, millel kappasid hobused, vurasid ringi kopikad ja moššed ning kus kanad toimetasid tibusid rahumeeli üle tee. Härjad rühmasid põldudel tööd teha ja põrsad koperdasid mööda teeääri. Äge, just sellist Kuubat ma tahtsingi!

Mantanzas on säärane piklik, ümber merelahe koondunud (tööstus?) linnake, mis on pigem turistide poolt puutumata. Seal tundsimegi vast esimest korda, et igale poole ei tasu jalutama minna, vaid paari tänavavahega võib ümbruskond muutuda kahtlaseks. Ja kui omataval varal vähegi tähtsust on, tuleks ringi keerata. Kaua me seda linna ei uudistanudki, peamine vaatamisväärsus, mille pärast sinna sai mindud oli maa-alune koobas. Tuleb tunnistada, et Sloveenia suursugusele koopale ta liiga paljus alla ei jäänud. Oli küll väiksem - lühem, aga kõik mida ühes koopas näha võiks, oli olemas. Välja arvatud koopakollid.

Tervitused Doominopoistele!

Tagasi Havannasse jõudes oli tunne, justkui polekski ära käinud. Sama tädi trepi peal spagette ja kilekotte müümas, sama tädi poes linnarahvale pikki valgeid saiapätse ulatamas. Peale neid viimase päeva ringitrampimisi (20-30 km päevas), tundubki nagu kodulinn juba. Eriti teevad sealsed inimesed selle tunde koduseks. Näiteks üks juhtum, kui tänaval kõndis meile vastu seltskond vanemaid härrasid, kellel käes laud, kellel tool, kellel kilekott ja igaühel üks väike puidust alus doomino nuppude jaoks. Meid nähes paar härrast peatusid ja kutsusid meid vaatama, kuidas nad oma õhtuid mängides veedavad. Nad olid nii siiralt õnnelikult, kui jäimegi mõneks minutiks nende mängu jälgima ja juttu puhuma (sest nende sõnul Kuubale ei kostu üldse uudiseid sellistest kaugetest maadest nagu Eesti).

Sünnipäeva puhul leidsime ühe väga peene koogikohviku (sellise otsa on kardetavasti üsna raske komistada), kus üks kohalik mees hakkas kohe kaugetele külalistlele koogisoovitusi jagama. Jah, inimesed on ilusad ja head. Aga koduinimesi tahaks ka juba näha. Olgugi, et nad ainult norivad meid ainult külma ilma piltidega.

Hasta pronto, amigos!!

Cayo Santa Maria

Poolteist nädalat lauspäikest ja nüüd kui ees ootamas esimene ja ainus rannapuhkus kogu reisi jooksul, on taevas lauspilves. Selline kurb väljavaade avanes meile punase Chevroleti aknast, teel Cayo Santa Maria kuurorti. Õnneks möllas Murphy vaid mägedes ja saarele jõudes hakkas pilvisus siiski lahtuma.

Nii mõnelgi soojal maal käinuna avaldab siinne rand vägagi muljet. Mõtleks küll, et kõik üks seesama maailmameri, kuid sellist kirgast helesinist vett pole ma veel kuskil näinud. Nii puhas ja selge, valge liiv piiramas mitmete kilomeetrite ulatuses. Terve saar on hotelle ja resorte täis ehitatud, lihtsurelikul ilma passi näitamata ja reserveeringut omamata siia asja pole. Liialt süvenemata ja kiiruga siia broneerinut tehes, teadsime et 50 euro eest päevas (nägu) saame oma toale lisaks kolm korda päevas süüa, basseinis möllata ja rannamõnusid nautida. Aga kohale jõudes selgus, et kõik on hinnas! Joo mida tahad ja seda nii palju kui tahad (lisaks siis kõige laiemale buffee valkule, mida ma seni elus olen kohanud). Ida saksa turistile selline asi küll meeldib. Tundub iseenesest suht bueno koht, aga ausalt öeldes ega siin suurt midagi pole teha kui paksuks grillkanaks muutuda. Ei ole mingisuguseid looduslike matkaradu, ei linnakesi ega asulaid, mida uurida. Vähemalt mitte autentseid. Siin on küll üks Estrella külake, aga see näeb välja nagu mõne filmi väntamise jaoks ehitatud hoonestatud ala.

Estrella

Selle vahega, et kohvikud ja restoranid on päris ja töökorras. Kuid elanikke seal pole ja kõik on võlts ja ainult turistidele loodud. Sellist asja pole ma küll kunagi varem näinud. Väga veider. Kogu saarel puudub kohalik asustus, lihtsalt kuurort kuurorti küljes kinni. Seega hea, et vaid 2 ööd siin oleme.

Reisi lõpp läheneb jõudsalt, veel vaid mõned peatused jäänud. Homme liigume Mantanzasesse ja punkti paneme asjale Havannas. Koduigatsust veel ei ole, aga viimastel päevadel tulevad mõningaid kodumaised mõtted pähe küll juba. Igatsen hoopis Google otsingumootori teenust. Tahaks teada, miks on merevesi nii sinine ja miks kutsutakse teatud ameeriklasi punakaelteks.

Elupäevad Trinidadis

Juba peale esimest ööd sain aru, et siin ilmselt liiga rahulikku und oodata ei ole. Poole öö pealt (mitte päikesetõusul nagu eeldada võiks) hakkavad kuked üksteise võidu kirema. Hullem, kui kuskil kukekasvanduses. Lisaks sulelistele on varajastel hommikutundidel akna taga kosta ratta seljas saiakaupmehi, kes kisavad iga teise maja akna all „El pan! El pan!“. Elu keset linna, ma ütlen.

Ühest küljest häiriv, teisalt väga hea, kui varakult üles aetakse, sest ega muul ajal kui varajastel hommikutundidel polegi siin võimalik normaalselt funktsioneerida. Seni olemegi ennelõunasel ajal käinud mägedes südamelihaseid treenimas, et näha lähiümruse loodusparkide kauneimaid jugasid ja nautida parimaid vaateid.

Karastav suplus

Suurim boonus asja juures on kargetes mägivetes suplemine (uskumatu, et siin lämmatavas kuumuses sellist vett leidub) ja ühtlasi juhuslik jõekrevettide jalaspaa. Enamasti oleme meie juba tagasiteel linna, kui suurem turistimeri hakkab metsaradu vallutama ja kõiki loomi-linde eemale peletama.

Pealelõunasel ajal on linn tühi ja eks meiegi varjume tuppa. Pole võimalik isegi majade varjudes hiilida, sest need on niivõrd lühikeseks kokku kuivanud. Alles õhtusel ajal saab taas aru, et Trinidadis ka keegi elab. Siis tassitakse lauad keset tänavat, et üheskoos doominot mängida. Või kiiktoolid kõnniteele, et läbi ukse tuppa telenovelasid vaadata ja sumedat õhku nautida. Tänaval liikudes avaneb ustest-akendest vaade otse inimese elutuppa, ei puudu mitte ühestki elamisest säärane kiikuv tool. Lisaks tassitakse ööseks tuppa nii jalgrattad, mootorrattad kui ka velotaksod. Ime, et veel hobuseid pole näinud seal külitamas.

Tänaval kohtab üldse huvitavaid vaatepilte – kuuma päikese käes ripuvad müügiaknal sealihatükid, seapead ratturitel kõrvupidi lenksu küljes, külmkapi ostmisel kojuveoteenus hobusega jne jne.

Kojuveoteenus

Euronõuetele (mitte)vastav lihalett

Aga ka reisi kõige kaunima vaate olen ühelt Trinidadi restorani katuseterrassilt saanud. Imeliselt punane päike langemas  Kariibimerre ning mitmed eri toonis ja kõrguses mäed muutmas loojangutaustal värve. Selle kohta ei saaks öelda isegi mitte miljonivaade, vaid pigemini priceless. 

Värviline Trinidad

Minu heleroosa unistus on täitunud. Varasel hommikutunnil, vaiksel, peegelsiledal Guanaroca laguunil kohtasin elus esimest korda vaba looduse flamingosid. Eriline tunne, tuleb tunnistada. Suured kolakad oranzikad kehad kahe roosa makaroni otsas, pead kõverkaela otsas vahetpidamata veest krevette sõelumas.
Üks reisieesmärkidest täidetud. Linnuke (flamingoke) kirjas J

Edasi viis meid tee Trinidadi, mille kohta mitmed seni kohatud turistid on kinnitanud, et tegu on väga kauni linnaga. Tänavapilt erineb omajagu eelnevalt külastatud linnadest. Majad on endiselt väga kirjud ja värvilised, kuid enamjaolt madalad. Ringi vaadates tekib tunne, et iga hetk hüppab Zorro oma musta maskiga senjoritasid abistama.

Ja just nüüd, olles justnagu paar sajandit tagasi ajas astunud, on meil võimalus ilmselt esimest korda kogu reisi jooksul Internetti pääseda. Kuubal nimelt see teenus ei ole just liiga levinud, võrku pääsemiseks tuleb osta koodikaart, mille abil saad siis tunnikese veebimaailma vaadata. Sellest, kus võrk levib, on väga lihtne aru saada. Ei jää kellelegi märkamatuks terve pargitäis ninapidi ekraanides istuvaid inimesi.

Meie praegune casa mees on aga omale koju Interneti ühenduse ostnud, mida ta on lahkesti nõus meiega raha eest jagama. Üleüldse on väga tegu lahke inimesega. Küll keedab kohvi, küll toob mangosid puu otsast alla ja õpetab neid veel kuubalase moodi sööma ka (niiet terve nägu on kollane). Ja need mangod, mis meile nende hiiglaslike puude otsast alla toodi, on ilmselgelt maailma parimad!

Jäägem järgmist Internetti ootama! See tuleb taas, mul on sellesse usku :) 

Cienfuegos

Rannapromenaad

Pühapäev on õllepäev. Millest selline arvamus? Alustuseks müüdi juba varahommikul siin Cienfuegose tänaval ühel traktori järelkärust kaasavõetud anumate sisse õllelaadset toodet. Lisaks oli pea iga täiesealise käes näha kas rohelist purki või pudelit. Muul ajal pole sellist pilti silma jäänud. Rahvas oli  oma nädala viimase vaba päeva nautimise tõsiselt kätte võtnud. Isegi turiste ei tahetud teenendada ja valdav enamus söögikohti ja suveniiripoode oli pühapäeva puhul suletud. Linna ühest otsast teise kõmpinud, leidsime lõpuks ühe söögikoha, kuhu saime oma jalgu puhkama ja oma päikesest soodaks köetud päid jahutama minna. Menüü ei olnud küll eriti suurejooneline, aga mõningaid suupisteid ja võileibu siiski pakuti. Kuna lihatooteid ei kipu siin kuuma käes usaldama, tellisime 3 juustu võileiba. Seepeale lajatati meile Kuuba loogikaga – juustu olevat nii vähe, et ainult juustusaia ei saa. Küll aga võiksime hoopiski saada võileiba juustu ja singiga või juustu ja vorstiga. Muigasime ja otsustasime minna parem vooluga kaasa, tehes pühapäevast õllepäeva.

Olgugi, et linn oli propagandat täis ja suhteliselt igavavõitu (tõenäoliselt tingituna pühapäevast), jätsid sealsed inimesed südamesse sooja tunde. Üleüldse on Kuubalased väga avatud ja heatahtlikud. Eks oma osa on kindlasti ka meie taskus peituvatel rahakottidel, aga mitte ainult. Siiraid soove ja naeratusi kohtab siin igal sammul.

Playa Larga, also known as Long Beach

Suurte ootuste ja lootustega hakkasime varahommikul oma käesoleva reisi esimese rannapuhkuse suunas sõitma. Lõpuks ometi saab ujuda, lõpuks ometi Kariibimere valgel liival jalutada ja ehk esmakordselt vabas looduses üht ebaloomulikult roosat lindu kohata. Sai ju ometi nende linnukeste tarbeks spetsiaalselt reisile kaasa ostetud binokkel. Samas, kõiki mune pole me ühte korvi asetanud ja kui siin flamingosid ei ole, on paar kohta veel soolas.

Aga tegelikkus ei vastanud meie kurvstuseks kohe kuidagi ootustele. Playa Larga on üks räpakas ja kipakas koht. Ei nägu ega tegu. Mereääres asetseval külal on potensiaali küllaga, aga mingid mustad kassid on siin teid ületanud ja sealt alates on asjad vist allamäge hakanud minema.

Kuivõrd homme on esimene aprill, siis rõõmsamates toonides pisut kodukootud huumorit ka. Ei pea naerma, kui naljakas pole. Igatahes, kui tahad end erilisena ja unikaalsena tunda, tuleb lihtsalt reisile minna ja mõnda USAkat kohata ja tutvustada end talle eestlasena. Ja seejärel loota, et ta vastab sulle nagu meilegi: „Vau, eestlased! Ma pole kunagi ühtegi eestlast kohanud. Kus see Eesti on? Venemaa juures? Kas Putin ei tahagi teid kontrollida?“

Ja kui jutt juba eestlastele läks, siis kohtasime neid meile teadaolevalt juba teist korda siin Kuubal. Täna käitusin teisiti, kui on minu tavapärane praktika ja hüüdsin ühe rõõmsameelse TERE vastutulijatele. Nood olid ilmselgelt ehmunud ja suures hämmingus ning ei osanud peale „oi-oi“ midagi kosta.

Aga kuna ma ei taha jätta sellest kohast üdini halba muljet, siis võib öelda, et rahvas siin (eriti meie pererahvas) on ütlemata tore. Kõhud söödetakse meil ilusti-kenasti siin täis ja aidatakse igal sammul nõu ja jõuga.

Playa Larga, osa II

Krokodill Kena vabas looduses

Kuna Pika Ranna asustatud ala meie südameid ei vallutanud, katsetasime kätt lähiümbruse loodusega. Üks mees (super) Mario juhendas meid ja mõningaid teisigi rohelusehuvilisi rännakul mööda Zapatose looduskaitseala. Kui paljud saavad öelda, et on näinud vabas looduses boamadu?
Või lausa kahte? Või krokodilli? Mina olen nüüd igatahes üks nendest. Ja ei olnudki nii hirmus, kui oleks võinud etteulatavalt arvata. Julgesin vabalt, ilma südame kloppimiseta seal metsa-all jalutada (ka peale madu-ussi kohtamist). Üleüldse oli üks ütlemata tore jalutuskäik puhtas looduses.

Oleks vaid soovi olnud, võinuks kasvõi katsuda!

Ei mingeid rajatähiseid, ega tobedaid infosilte. Giid kutsus kõlari abil linnud platsi ja meie muudkui aga kruttisime binokli teravusastme paika ning vahtisime ja imetlesime. Ragistasime mööda metsa aina Mariole järgi,et leida üha uhkemaid lindusid. Üks nendest oli muide rähn, Kuuba rahvuslind!

Metsas nähtud krokodill hakkas nii palju meeldima, et sõitsime lausa krokodilli parki neid olevusi lähemalt uurima. Igavad loomad! Aga vähemalt oli neil seal palju ruumi ja ei olnud sugugi kurb neid vaadata.

Ja kõige kurvem uudis – ei ühtegi flamingot seni. Ja nende pärast ma ju siia lendasingi...

Vinales (nagu Läänes)

Elanikke 27 tuhat, koos turistidega 50 tuhat. Sellisesse linnakesse oleme sattunud. Teekond siia just liiga suuri elamusi ei pakkunud, maalapid olid kõik väga hõredalt asustatud ja loodus ei midagiütlev. Karjakasvatus paistis olema selline Matsalu tüüpi, kus loomad jalutavad omapäi võserikes ja naudivad elukest täiel rinnal. Sealt see magus piim siis tulebki. Aga vaatamata sellele, et põllumajandus ja karjakasvatus on täies hoos, jäi mulle silma selle kahesaja kilomeetri jooksul vaid üks traktor. Ja seegi mitte selline sinine ja vanaaegne nagu võiks arvata, vaid hoopis uus uhkemat sorti roheline. Uus kogemus oli näha kullide parvesid liuglemas maastiku kohal (loen omavoliliselt parveks juba üle kümne linnu korraga). Hiljem selgus, et need polegi mitte kullid vaid mingit väikest sorti raisakotkad.

Harjumatu ja samas äge oli näha täiesti võrdväärse liikumisvahendina hobu-vankreid autode vahel. Ja see on siin nii loomulik, mitte selline „taluturism“. Kuna autod maksava siin suurt hinda (keskmiselt nii 10 tuhat meie rahades), siis liiga paljud seda omale lubada ei saagi. Kellel pole ei hobust ega ka autot, seisab tee ääres kupüür näpus ja ootab, et mõni hea kaasmaalane ta auto peale võtab. Elu toimib!

Siin elame ühes roosas casas. Kuubale meeldivad värvid. Ja sambad. Kogu tänav (st. kõik linna tänavad) on täis erivärvilisi kodumajutusi, mida jõudumööda suurendatakse ja tehakse uhkemaks. Veranda peal kiiktoolis mohhitot juues tekkis paratamatult võrdlusmoment Monopoli mänguga – ostad maalapi, ehitad maja, teenid tulu, ehitad suurema maja, teenid suuremat tulu ja ehitad veel suurema maja jne, jne. Muide, mohhiito jaoks käis perepoeg rattaga meile eraldi õhtupimeduses kuskilt värsket piparmünti toomas.

Punane pinnas

Turistiatraktsiooniks valisime omale esimesel päeval siin ligi 10 kilomeetrise juhendatud jalgsimatka Vinalese orus. Sealne kuumus ja kuivus tekitas tunde, et oled kuskile preeriasse sattunud. Kauboimütsidega ratsanikud lassodega, väikesed madalad majakesed haritud põldude vahel, lisaks lõõskava päikese kuumus ja kuivus ning sellest tingitud tohutult tolmune tunne ja olek. Vaated mägedele ja orule olid kõik seda teekonda igatahes väärt. 

Vaade orule

Tubakapõld

Olgugi, et peale rännakut olime üleni punased (ja seda mitte päikesest vaid sellest peenest ja tolmavast punasest pinnasest). Giidi juhtimisel (kelle inglise keel oli puhtamast puhtam, mistõttu tundsin ennast nagu kala vees) käisime nii tubaka- kui kohviistanduses. Sealne pähe õpitud ja kiirelt ette vuristatud tekst ei avaldanud küll mingit muljet. Kuubalt tagasitulles ei taha ju piinlikkusega tunnistada, et ühtegi originaalset Kuuba sigarit pole proovinud. Seda viga me siis ennetasimegi. Naiste reitel seda küll valmis ei rullitud, aga muidu sigar mis sigar. Kohvi maitsesime ka (ei meeldinud) ning väidetavalt väga limiteeritud toodanguga guaavast (?) tehtud rummi. Nagu öeldud – liiga turistikas värk, ei mingit originaalsust ega autentsust.

Kogu see elu on rajatud siin turistide teenendusele, turistidelt kasu lõikamisele. Ei kujuta ettegi, kuidas nad suudavad siin päevast-päeva meiesuguseid taluda. Aga ju meeldib. Raha ma mõtlen.

Teine päev Vinaleses

Ära sea turistlie lõksu üles ja ta tuleb palju parema meelega su juustu sööma. Ehk lugu sellest, kuidas turistid sattusid talumehe juurde, kes oli sõbralik ja sugugi mitte raha peal väljas. Sattusime Rauli valdustele, kuna plaan oli leida üles koobas nimega La Cueva de la Vaca.  Juba värava juures vaatas vastu suurelt tasuta sissepääsust teavitav silt. Mäejalamini oli oma jupp maad astuda ja üles koopasse viiv rada oli üsna järsk ja pigem raskemate killast. Teelistele pakkus vanamees väikese raha eest naturaalseid mahlasid ning  seda teenust kasutasime isegi. Mina jõin klaasikese  värsket sidrunimahla, mis oli otseloomulikult hapu, aga ütlemata hea.  Lisaks koopale sai talumehe maadel vabalt ringi jalutada ja nautida tasuta taluturismi täiel rinnal. Just sellist autentset nagu me taga olemegi otsinud. Mäejalamil võsa vilus kasvas mitu põrsaperekonda. Beebipõssasid patsutasime ja pildistasime kohe mõnuga. Kitskesi väga patsutama ei julgenud minna, kuna mehise habeme ja kurjakuulutavate sarvedega sokuhärrad jälgisid tagareas terasel ilmel me tegevusi. Siiski sain ühe imepehme värse kitselapse kasukat silitada, noorpere oli muust seltskonnast eraldatud ja habemega oht ei ähvardanud kuskiltki poolt. Ma pole ilmselt näinudki enne nii väikest kitsekest, rääkimata siis katsumisest. Ta oli nii pehme!

Teel Rauli juurde

Lisaks loomadele nägime ka taimekasvatust. Jalutasime banaani, mango, laimi ja kes teab veel mis puude vahel. Oleks ma botaanik, loetleks nimekirja pikemaks J Vaid ühe pisikese laimi näppasime puu otsast, rohkem ei söandanud sellist külalislahkust kuritarvitada. Kuidas laim maitses? Pole veel nuga koore sisse löönud, aga kujutan ette, et see on tooremast toorem.

Päeva lõpetuseks saime ka kõhud sealses „kodukohvikus“ täis. Toidu sisust aru saamata, tellisime talu firmaroa ja ühe tortilla (mis lauda tuues osutus omletiks ja mida ma tegelikult ka teadsin, kui ma vaid oma mälu oleks pisutki pingutanud). Majaroog koosnes kahest taldrikust manjokist (?), suurest hunnikust riisist, viilutaud tomatitest soola ja äädikaga ning kausitäiest lihahautisest. Kelle liha see oli, ei tea me siiani. Lepime vaid teadmisega, et see oli maitsev.

Tuleb aga üles tunnistada, et enne seda me siiski ühes tavapärases turistilõksus ka käisime. Mural de la Prehistoria nägime ka küll ilma rahata, aga sellegi poolest on see üks totakas turismiatraktsioon. Kui härra Castro omal ajal selle kaljumaalingu oma kunstimeelsuse tarbeks lasi luua, siis iga linnakülaline võiks vähemalt nii viisakas olla, et korra selle siiski üle vaatab. Nautisin igaljuhul teekonda sinna ja tagasi oluliselt rohkem kui seda suurejoonelist kirjut kaljuseina. Ja mis kõige parem – nii palju lahedaid pilte saab igal sammul!

Kurikuulsal Kuubal

Reisipalavik on tabanud taas!

Olen otsapidi Kuubal, paarikuulise etteteatamise ja ettevalmistamise ajaga.

Esimene auto, mis Havanna lennujaamast väljudes vastu vaatas, oli sinise vilkuriga valge politsei Lada. Õhk oli soe, palmid sahisesid tuules. Tundub mõnus. Samas esimesse „vestlusesse“ asudes tundsin ennast kohutavalt. Ma ei oska ju keelt! Ja nemad siin ei oska minu keelt! Esimeses ehmatuses ei tulnud isegi mitte tervitussõnad kohalikus keeles üle huulte. Kuhu ma küll sattunud olen, millesse ma end mässinud olen? Siiski kokkuleppehinnaga saime taksoga kaubale, et ta meid Havannasse, meie esimesse kodumajutusse viiks. Autoaknast paistsid põllud, istandused, betoonist majad, nõukogude aegsed ehitised (nii mulle tundub). Nautisin Kuuba esmamuljeid, taustaks kõlamas Cheerleader ja Happy koos muude kaasaegsete muusikaüllitistega. Tuju hakkas tõusma, kuni selle hetkeni, kuni taksojuht tahtis veidi juttu puhuda. Taas tabas mind õud – ma ei jää siin ellu. Minu jaoks täiesti harjumatu (ja ebameeldiv), et ma olen nagu kurt-tumm. Ja viipekeeltki ei oska...

Kuuba bandera uhkelt lehvimas

Sättisime end oma toas sisse, päiksekreem peale, suveriided selga ja linnaga tutvuma. Jah, endiselt on tunne – ma ei jää siin ellu. Kaubandus ja toitlustus toimib siin ilmselt stiilis „ma tean kedagi, kes teab kedagi“. Iga ukse taga tundub, et mingisugust pisematsorti äri käib, aga ole mees ja mine uuri. Samahästi võib seal ukse taga olla lihtsalt üks vanaema, kes kodus oma perele süüa teeb. Niiet süüa vist järgmised kolm nädalat eriti ei saa J

Aga autod on siin tõesti vanaaegsed (mitte kõik, otseloomulikult). Aga selle üldistuse võib vist küll teha – kõik oskavad ja remondivadki oma autosid. Inimesed on rahulikud, rahumeelsed. Noored poisid/mehed mingil põhjusel väga metroseksuaalse välimusega.

Esimene jalutuskõik lõppes sellega, et vajusime voodisse ja magasime ligi 12 tundi, nägemata ei õhtusööki, päikeseloojangut, ööelu ega midagi muud peale oma närviliste unenägude.

Hommikul kohaliku aja järgi kell 4 juba luugid lahti, valmis minema uutesse katsumustesse. Me saame hakkama. Äkki.....

Teine päev Havannas

Usalda elu ja asjad lahenevad iseenesest. Hommikul ilmus välja inglise keelt kõnelev peretütar, tänu kellele saime paar murepunkti lahendatud – kus vahetada omale kohalikku raha ja mil moel ennast transportida järgmisesse sihtpunkti.

Raha saime vahetatud, kogedes ka kohaliku kultuurivõlu – järjekord pangauksest poolde tänavasse. Rahakott pole kunagi varem nii punnis olnud. Sellegipoolest, oleme ennast teatud kohtades sunnitud tundma maksujõuetutena. Teadupärast on Kuubal kaks valuutat – moneda national (raha kohalikele) ja turistiraha, ehk konventeeritav peeso. Meil seda kohalikku raha pole, ega eriti pole ka aimu, kust seda saama peaks (ja tegelikult me reeglite järgi ei peakski saama...). Seega kohaliku jäätisevabriku välikohvikust meid suunati vastavate vahendite puudumise tõttu „turistialasse“, kus hinnad paraku numbrilises mõttes pisut suuremad, kuid väärtuse tõttu veelgi krõbedamad. Turismirassisim J

Kui turist, siis turist. Viisime oma turistirahad siis Havanna vanalinna. Hooneid on hakatud otsast renoveerima ja linnavaated annavad aimu sellest, kui suursugune ja uhke see linn omal ajal on olnud.

Trepiäri

Tüüpilisele postkaardipildile kohaselt liiguvadki tänavatel uhked ja läikima löödud vanad ameerika autod ja hobukaarikud. Söögikohtades mängivad pillimehed stereotüüpset Kuuba muusikat. Suveniiripoekesed ja välikohvikud, restoranid – kõik turistidele. Aga kohalikust elust on see pisut liiga kaugel.

Välgumihkliparandus

Keskmine Kuubalane siin Havannas on rajanud endale mingisuguse „äri“, mida enamasti aetakse elutoaaknast-uksest või otse tänaval. Kes müüb akna peal potte-panne ja patareisid, kes aga juhtmeid ja svamme. Mõni müüb trepi peal kilekotte ja paari pakki spagette, mõni aga ukseavas peotäit rinnahoidjaid. Tänavakaupmees pakub banaani ja tikke,  teine jällegi tuutu sisse keeratud popkorni. Aga kerjuseid on näha vaid üksikuid, kõik toimetavad ja teenivad ausat raha. J

Lõpetuseks - traditsioonid on visad murduma ja juba teisel päeval kohtasime oma reisil kodumaalasi. Otseloomulikult tegime kiirelt minekut, ilma viisaka tervitusetagi. Küll aga vahetasime mõtteid kahe lõunanaabrist noormehega, kes kahtlustasid esialgu, et meiegi oleme lätakad. Tänava siginas-saginas on esimese hooga raske aru saada – eriti kui mõlemad osapooled jäävad kiirelt tasa, kui hakkab tunduma, et tegu võib olla samarahvuslasega. Kummalised need baltimaalased. Ma ise ka sealhulgas.