Grossglockneri mägitee

Hommikul teatas meile Waze, et Grossglockneri mägiteele minekuks tuleb meil maksta. Kenakesti 37 eurot. Aga kuuldavasti tegu siiski ülivõrdes ilusa teega, siis viskasime aga raha letti ja gaas põhja.

Siin veel turistijalatsitega

Ei saa kurta, üsna ruttu jõudsime nii kõrgele, et mets enam vaadet ei varjutanud. Klõpsisime pilte kahte lehte, ahhetasime, ohhetasime. 

Jalanõude vahetuspunkt

Kuskil keskel tõmbasime matkakossid jalga (esimest korda selle reisi jooksul) ja läksime nagu mägikitsekesed mööda nõlvasid turnima. No hea küll, väike sissetallatud rada oli ka. Aga sellegipoolest oli see minu jaoks küll kõige ekstreemsem mägimatk. Mööda mäeharjasid astudes oli küll vahepeal tunne, et kui nüüd valesti kallutan või astun veeren nagu väike kivike sinna alla aasadel söövate lehmade sekka.

No ilmselgelt nii ei juhtunud, kõik oli wundershöön. Mägedes kohtasime vaid kahte (ilmselt Austria) meest, kes meile omas keeles midagi seletama kukkusid. Meie aga vastu, et me puhume ainult inglise keelt. Vastati ahah, ja räägiti sama keelt sama targalt edasi. Aga lisaks inimestele kohtasime seal mägikitsesid (mitte neid kodu omasid, vaid päris looduse omasid) ja ühtesid imemegaüli armsaid pisikesi loomakesi nimega Alpi Marmotid (Alpi ümisejad). Need kalpsasid mööda mäge otsejoones üles, meie seal ohkisime ja ähkisime. Polnud sugugi nii lihtne.

Matketee mööda mäeharjasid

Ja ilm oli ka matka ajal väga huvitav, kord olime pilve sees, kord ees, kord all. Vahepeal saime päikesest nina punaseks jne. Suurim hirm oli vihma ees, sest siis oleks suhteliselt ohtlik olnud tagasi matkata (nii ütleb algaja matkaja).  Igatahes, seal üle 2000 meetri kõrgusel sai koperdatud ja lõpp oli siis 2623 m kõrgusel. Paras välipeldik oli see koht muidugi. Ei tea, miks need mägikitsed just selle koha olid valinud enda tühjendamiseks :) Tipus oli võimalik ka tempel endale teha tõestuseks, et oled ikka mägironija olnud.

Oeh, aga milline tunne oli tagasi jõudes. Ma olen elus ja minu tubli keha saab selliste asjadega hakkama. Superwoman!

Sealt alustasime

Matkatee

No ja täiesti kogemata (või siis vaadete lummuses tähelepanematusest) keerasime valele teele seal mägiteel. Ja sattusime väga imetabastesse kohtadesse. Ebaloomulikult türkiissed järved, lumised mäed, absoluutselt ebamaised vaated. Ja nägime veel marmoteid 😊

Lõunat saime ka taaskord süüa miljonivaatega välirestoranis. See oli küll iseteenendusega ja menüüd oli ainult Salvesti hapukapsaborss, aga 5 tärni saab sellegipoolest!

Väliresto

Igatahes, raha läks õigesse kohta. Aeg käitub meiega teisiti kui muidu – meil on alles kolmapäev. Ja nii palju juba teinud ja näinud. Aeg saab uue tähenduse, kui teed mis meeldib 💚