Brno-Traunsee- Hallstatt-...?

Viimane jutt jäi, et kohtume mägedes. Juhtus aga nii, et minu õeke oma perega, kellega mul kodumaal pole aega kokku saada, ütles, et nad on Viini külastamas. Ja nii me siis kokku saime ja  tegime ühe linnapäeva Viinis veel enne mägesid. Tavainimesed kohtuvad kodus, aristokraadid kohtuvad ikka Viinis :D

Too päev hommikut siiski alustasime väikese mäkkeronimise eelsoojendusega, tegime sellise Munamäe kõrguse matkakese Tsehhi-Austria piiril Mikulovi linnas. Niiet ei jäänud need mäed ka olemata-tulemata.

Austria piiril tegime peatuse vaid selleks, et autoaknale üks 10 eurone kleepekas osta. Peale raha ei tahtnud keegi meie käest midagi, ei infot, kust me tuleme või kuhu läheme. Niiet piiriületamisega probleeme ei ole (mõni tundis huvi selle vastu).

Küll aga peab Austrias olema näomask kogu aeg käepärast, sest ühistranspordis on see tõepoolest kohustuslik ja kõik kannavad. Tsehhis olla ka, aga me ei näinud kedagi kasutamas…. Teatud poodides oleme ka ikka maski ette lükanud, sõltuvalt kuidas kohalikud käituvad 😊

Peale Viini võtsime sihi Halstatti peale, Austraia kohalik turismieka.

Traunsee järv

Tee peal leidsime aga veel ühe väga ilusa järve – Traunsee ja jäime hoopis sinna paikseks. Nii mõnus ja rahulik  koht. Luiki täis järv, vesi nii läbipaistev, et vaata või põhjakolle. No neid me ei näinud, aga kalu nägime küll ja küll. Absoluutselt soovitan. Selle päeva lõpetuseks võib kõll öelda, et minu sõnaraamatus ei eksisteeri enam sõna stress 😊 Aeg hakkab siin aeglasemalt kulgema. Uskumatu, et inimesed elavad siin. Nagu… iga päev, mõistate?

Eilse päeva veetsime siis Halstattis ja selle ümbruses. Lootuses, et hommikupoole on jahedam ja vähem turiste, tegime kohe ära oma mägironimised. Five Fingersi vaateplatvorm asub pisut üle 2000 m kõrgusel ja platvormi enda all on u. 400 m vabalangemist. Sinna saamiseks pidi 2 korda gondlitega sõitma (nõrganärvilistele mitte nii lõbus) ja pisut pisut matkama koos mägilammastega. Lund sai ka katsuda. Ülimega ägedad vaated! Gondlisõit maksis küll näkku üle 30 euro, aga samas parkimine oli tasuta. Niiet seegi hea lugu.

Five Fingers

Selleks ajaks kui Halstatti tagasi jõudsime, olid kõik parklad autosid punnis, tänavad turiste täis. Ja praegu ju turism suhteliselt piiratud, ei kujuta ette mis seal muidu veel võib olla. Mõelge ise – kui kohalikke elanikke on alla 800 ja enne korontsikut käis seal päeva jooksul hinnanguliselt 10-30 tuhat turisti. Jõle, ma ütleks.

Hallstatt

Ööbima me sinna ei jäänud, sest ühest küljest oli meil veel aega edasi sõita ja teiseks, tahaks nagu kuskil rahulikumas kohas tududa. Võtsime suuna Zell am See järve peale.

Ööparkla leidmine osutus seekord parajaks peavaluks. Vihma hakkas ka veel tagatipuks sadama. Aga ega magamata ei jää ju kunagi! Kui midagi ei leia, siis midagi ikka leiab.

Siin ma praegu kohvitan ja blogitan

Täna on plaanis läbida Alpi kõige kaunim mägitee (Großglockner Hochalpenstraße). Hommik võttis meid vastu muidugi tohutu tiheda udumüüriga. Mistõttu ma siin nüüd kirjutan kroonikaid, söön hommikust ja ootan, et udu selgineks. Mis tegelikult juba ongi juhtunud.

Seega, head turvalist teed meile!