Gardas campamas, osa 1

Ees on ootamas neli ööd telgis, otse Garda järve ääres. Olime nädala jagu varem saatnud päringuid mitmesse kämpingusse, aga lõpuks vastas vaid Camping Serenella, mis asub Bardolino ja Garda vahel, otse veepiiril.

Tegemist on üsna suure ja populaarse kämpinguga, kus on bassein, restoran, minimarket, paadikai ja tegevusi lastele. Koht on hästi hooldatud ja asukoht suurepärane, aga väga rahulikuks seda pidada ei saa – eriti tipphooajal. Telgi plats oli tõesti pisike - nagu pitsalõik. Meie auto ja telk mahtusid sinna ära pigem loominguliselt. Mõlemalt poolt ulatusid ka naabrite varustus meie alale, aga ei hakanud tüli tekitama – eks selline see kämpingu elu on.

Telklas

Ja nagu ikka – kõik sõltub naabritest. Meie kõrval oli rahulik Hollandi tüdrukute paar, aga teistes kolmes küljes olid lastega pered, kellest üks pisipoiss äratas kogu laagri igal hommikul kell 6.30. Vaikust nappis ka päevasel ajal. Päris ärritav. Huvitaval kombel tundus, et vähemalt pooled kämpijad olid Hollandist. Ilmselt on see mingi varjatud kultuurikokkulepe, millest me polnud kuulnud.

Tegelikult tundub, et panime kämpinguvalikuga veidi mööda. Tagantjärele oleks võinud valida väiksema, rahulikuma koha. Soovitus endale tulevikuks - varem tuleb tegeleda broneeringutega! Aga see ei vähenda üldsegi häid muljeid Garda järve äärest. Kämpingus me pikalt ei passinudki – enamuse ajast olime linnades ja  rannapromenaadil. Hommikukohv järve ääres, rattasõit mööda veepiiri ja õhtused jalutuskäigud olid telgielu kuldaeg.

Kui vihma ei sadanud ja naabripoiss ei kisendanud, siis oli tegelikult täitsa tore. Aga sadas paraku omajagu...

Pärast telgi ülespanekut ja laagrieluga kohanemist rentisime kaheks päevaks jalgrattad. Garda järve ääres lookleb mõnus kallasrada, mis ühendab linnakesi. Jalutades oleks avastamine jäänud liiga raskeks – ratastega liikumine oli kiirem, lihtsam ja mõnusalt tuuline.

Rattur

Ratturite joogipaus

Esimesel päeval võtsime ette umbes 45 km pikkuse tiiru, mille sihtpunktiks sai Sirmione – järve lõunatipus asuv poolsaar, mis justkui surub end Garda järve sisse nagu kitsas keel.

Kui Prantsusmaal Annecy's kurtsime, et meid ei lasta linna autoga, siis Sirmiones ei tohtinud isegi jalgratastega minna. Nagu korralikud turistid parkisime oma rattad linna serva teiste sadade ratturite vahele ja sisenesime poolsaartele jalgsi.

Mõned sisenesid linna paadiga

Seal jalutasime kitsastel tänavatel, nautisime vaateid ja melu, vaatasime üle kallid rõiva- ja kotipoed ja lootsime leida kuskil veidi vaiksemat nurgakest – mis polnud just lihtne. Turiste oli rohkem kui oliive Itaalia turul.

Palju päid palmide all

Sirmione

Veel Sirmionet

Rattaga tagasi sõitmiseks meil energiat ei jäänud. Aga kuna Sirmione praamipeatusest sai ainult jalgsi peale minna, siis pidime väntama 10 km kaugusele järgmisse sadamasse. Ostsime kaks piletit ja hüppasime praamile, mis viis meid otse Garda linna.

Sirmione sadam

Bardolino sadam

Selleks hetkeks olime täiesti janus. Laeval ei müüdud isegi vett, rääkimata snäkkidest. Kui lõpuks Gardasse jõudsime, tellisime mõlemad kannu külma õlut – ja elu sai uuesti hoo sisse.

Ja mitte suvalisest kohast me seda õlut ei tellinud! Istusime meie lemmikasutuse toolidele, kus oleme juba mitmeid aastaid järjest istunud – ikka seal, kus vaade järvele võtab hingetuks ja klaasikese kõrvale tuuakse ka väike valik suupisteid. Toredad Itaalia kombed!

Teisel päeval oli meil plaan sõita ratastega ööbimiskohast põhja poole, järgmisse järveäärsesse linnakesse. Kaardil tundus kõik lihtne – järv kõrval ja tee justkui olemas. Aga tegelikkus osutus sootuks teistsuguseks.

Rada kulges mitmes kohas läbi jalakäijate alade, kus pidi ratast käekõrval lükkama. Mõnes lõigus polnud seegi võimalik – rannaäärne maastik oli kivine, liivane või kitsas. Ja kohati oli  see lihsalt keeruline – rahvast palju, tee kitsas, liiklus närviline.

Alternatiiv oleks olnud sõita suure autotee kaudu, aga see tundus meile üsna ohtlik variant – kiirused olid suured ja ratturitele ruumi nappis. Nii et mõistlikum otsus oli plaan katkestada.

Viisime rattad poole päeva pealt tagasi sinna, kust olime need laenanud, ja jalutasime telklasse tagasi. Lõunaks oli juba palav ja kerge tolm nahal, seega suundusime ujuma – järv oli just parajalt värskendav. Äkki peakski mõnikord lihtsalt olema, mitte pidevalt kuhugi kihutama. 

Rimini – Comacchio – Garda järv

Pärast Riminit oli aeg taas rattad maanteele keerata ja Garda järve poole teele asuda. Teekond oli pikk, nii et otsustasime seda vürtsitada väikeste peatuskohtadega. Aga kõigepealt oli meil üks väga tähtis missioon: taimed!

Riminis nägime igal pool potipalmidega ehitud terrasse ja kohe oli selge – meil on neid ka vaja. Ja kui juba taimejahti pidada, siis tuleb teha seda tõsiselt. Kaardilt otsisime istandusi, lillepoode ja aiakeskusi, justkui oleks tegemist elutähtsa operatsiooniga. Tulemuseks ostsime lõpuks loorberipuu ja oliivipuu taime. Mitte palmi (veel). Aga teate, kui palju rõõmu võib pakkuda kaks uut rohelist kaaslast? Tundus, et see väike ost muudab meie koduaia juba peaaegu Toscanaks.

Minu loorberike

Et teekond liiga pikaks ei veniks, otsisime lõunasöögi peatuse ja leidsime Comacchio. See väike linnake Põhja-Itaalias on tõeline üllataja. Teda kutsutakse vahel isegi Väikeseks Veneetsiaks, sest linna läbivad mitmed kanalid ja armsad sillad. Jalutasime ringi ja nautisime rahulikku atmosfääri – turiste oli üllatavalt vähe. Ausalt öeldes tundus, et linn ei oska end veel turistidele müüa, kuigi potentsiaali on meeletult.

Kõige lahedam asi, mida märkasime, oli aga see, et kanalid olid sinikrabisid paksult täis! Need väikesed ja suured krabid ronisid üksteise otsas ja tegid sellist melu, et ei saanudki aru, kas see on loodusvaatlus või mõni linnapidu. Ja muidugi tekkis meil kohe küsimus: kas neid ka süüakse?

Üks sadadest

Läksime mereandide restorani ja küsisime teenindajalt, kas neil krabi ka pakutakse. Keelebarjäär oli tugev, nii et lõpuks näitasin talle telefonist krabi pilti. Tema nägu oli hindamatu. Täpselt selline, nagu oleksin näidanud vihmaussi pilti ja küsinud, kas te nendest suppi ka teete. Ehk siis – krabitoitu me ei saanud.

Selle asemel pakkusid nad meile angerjat, nii grillitult kui ka marineeritult, ning lisaks veel molluskeid ja muid mereelukaid. Ja teate, see oli lihtsalt imehea! Angerjas oli õrn ja maitsekas ning kogu söögielamus väärib tõsiselt kiidusõnu. Kui Comacchio midagi hästi oskab, siis angerjat küpsetada. Sest nagu ma aru sain, siis tegemist ongi suure angerjalinnaga, isegi angerjafestivali peetakse sügiseti. 

Kõhud täis ja meel hea, jätkus sõit läbi Itaalia maastike Garda järve poole. See koht on meie jaoks juba suurim armastus, mille kallastelt oleme aastate jooksul kogunud palju ilusaid mälestusi. Nii nagu iga kord, oli tunne, nagu jõuaksime koju – ainult et seekord on kodu sinisem ja suuremate mägedega.

Õhtused Garda värvid

Rimini – puhkus meie autole

Rimini oli see koht, kus me lubasime puhata ja vedeleda. Kõlab ju suurepäraselt. Tegelikkuses näitas kell juba esimese päeva õhtuks üle 25 000 sammu – osa samme kogusime sama päeva hommikul San Marinos. Kui see on puhkus, siis meie jalad sellega kohe kindlasti ei nõustunud.

Hotellis oli võimalik rattaid rentida vaid mõne euro eest päevas ja loomulikult me kasutasime seda võimalust. Kahel päeval sõitsime nii linna vahel kui ka umbes 30 kilomeetrit rannajoont läbi. Ja see rannajoon oli... lõputu rida lamamistoole ja päikesevarje. Rimini on suur kuurort, kus on tohutult hotelle, turiste ja melu. Aga selles mõttes on kõik hästi korraldatud – kui soovid lebotada, siis on lamamistool su jaoks alati valmis. Enamasti päris krõbeda hinna eest loomulikult.

Meil oli targasti kaasas oma päikesevari, mille püstitasime rannas üles. Mõne tunni veetsime ujudes ja niisama vedeledes. Vahepeal liikusid mööda rannajoont kärud, kust müüdi õlut ja jäätist – ideaalne lahendus, kui viitsid oma varjust ainult natuke välja astuda.

Vesi kahjuks ei olnud see super selge ja säravsinine, mida mõni Lõuna-Itaalia rand pakub. Küll aga on rannapromenaad kenasti kaasaegseks tehtud, rattateed rajatud ja turistile kõik söögi ja joogikohad igal sammul avatud. Kui tahad jalutada või rattaga sõita, siis Rimini sobib suurepäraselt.

Hotellis oli meil bassein, mis osutus rannast isegi mõnusamaks – seal oli rahulikum ja raamatut lugeda või lihtsalt päikest võtta oli palju lihtsam. Väga palju inimesi seal ei olnud. Üks pere siiski oli – nende teismeline poeg ujus ja laulis kõva häälega: „Mi amore!” Jah, meie oma Eesti eurolugu! Seda kuulda oli üllatav ja samas väga vahva.

Söögipoolest saime linnas head pitsat, grillitud mereande ja muud liha. Aga hommikusöögid... Itaalia hotellides on ikka need samad: saiakesed, koogid ja magusad ampsud. Esimestel päevadel võib see olla tore, aga ühel hetkel hakkad unistama millestki soolasest ja päriselt toitvast. Kasvõi mustast leivast....

Itaalia hommikusöök ongi muidugi  traditsiooniliselt pigem magus ja kerge. Kohvi ja saiake – ja see ongi kõik. Turistile, kes tahab terve päev ringi joosta, tundub see mõnikord liiga vähe.

Riminis olime korra varem ka käinud, aga ikka leidus palju uut mida avastada. Vanalinnas leidsime uusi tänavaid ja nurgataguseid, kuulasime tasuta kontserti, kolasime turul, kus olid suveriided, suveniirid ja sada muud sorti kraami tänavate kaupa. Ostime külma õlle ja nautisime melu. 

Linnapeal jalutasid ringi naised (võib-olla kohalikud, aga äkki ka turistid?) kõrgete nahksaabastega 30-kraadises kuumuses. Mis muud kui Saapamaa oma parimas vormis.

Kaardilt lähedal asuvaid vaatamisväärsusi otsides leidsime rattasõidu kauguselt Itaalia miniatuuride pargi. 

See oli täpselt selline koht, kus saad ühe jalutuskäiguga käia läbi kogu Itaalia – sõna otseses mõttes.

Pargis on üle 270 kuulsat Itaalia (ja Euroopa) hoonet ja maastikku vähendatud kujul. Jalutad mööda Veneetsia kanalitest, näed Pisa torni ja Colosseumit – kõik on olemas, ainult palju väiksemalt. Isegi Vatikanis on nüüd "käidud". Ja eelmisel korral liig-krõbeda hinna tõttu jäi päris Veneetsias gondlisõit tegemata, siis nüüd sai seegi omas võtmes kogetud. Lisaks saime palgi kombel mööda mägijõgesid kihutada. Lasime sisemised lapsed valla ja kiljusime kui väga järsuks langus läks 😄

Kahepeale kokku 48 eurot, terve Itaalia kui peopesal!

Kokkuvõttes – puhata sai ainult meie auto, mis veetis päevi parklas varjus. Meie andsime samal ajal jalgadele ja rattale valu, aga see oli täpselt see, mida Rimini oma turvalises, energilises kuurordimelus pakkuda oskas.

Teekond Monaco ➡ Rimini

Kui Monaco glamuur ja mägine labürint olid selja taha jäänud, suundusime edasi Itaaliasse. Esialgu ees ootamas ligi 300 kilomeetrit kiirteed, mis maksis 27 eurot. Seda arvestades tundus Šveitsi 40 franki aastase teemaksu eest ühtäkki täitsa mõistlik investeering – eriti kui võrrelda, et Itaalias võib sellise summa eest sõita ainult teatud lõigu.

Tee kulges rahulikult – kohati liigagi rahulikult. Ja kui tee ise palju ei paku, siis tekib harjumus jälgida kõrval- ja eesolevaid autosid, eriti nende numbrimärke. Nii hakkasime meiegi mõistatama, kas sel reisil ka mõnd Eesti autot näeme. Ja ausalt – ei kulunud isegi viis minutit, kui meist tuhises mööda tumesinine BMW Eesti numbrimärgiga. Nii et jah, kui tellid, siis tuleb!

Eestis registreeritud autosid kohtab Lõuna-Euroopas harva, kuigi suvekuudel on liikvel üllatavalt palju kaasmaalasi.

Kuna Monacosse jõudmise ja sealt lahkumise ajakava oli üsna lahtine, ei hakanud me ööbimist ette liiga täpselt planeerima. Otsustasime võtta öömaja mõnes väikeses, kiirteele mugavalt ligipääsetavas Itaalia külakeses. Valik langes täiesti juhuslikult kohale nimega Mattarana – mitte segi ajada kuulsama Materaga Lõuna-Itaalias.

Koht osutus lihtsaks ja vaikseks, just selliseks, nagu vajasime. Hotelli all asus ka väike restoran, mis oli just sulgemas, kui me sisse astusime. Õnneks oldi nõus meid veel teenindama. Tellisime süüa ja pudeli majaveini. Meie teenindajaks oli noorem mees, kes pärast esmast vaikset viisakust hakkas ise vestlust vedama.

Pasta, pesto, parmesan ♡♡♡

“Kas soovite veini asemel hoopis viina?” küsis ta pooleldi muheledes, kui klaasid hakkasid tühjaks saama. Vastasime, et ei, tulime ikka Teie kohalikku Itaalia veini nautima – meile see tõesti meeldib. Selle peale kehitas ta naerdes õlgu ja ütles, et tema pole kohalik. Küsisime, kust tema siis pärit on, ja ta vastas küsimusega: “Aga kust teie olete pärit?” Võib vaid oletada, millisest riigist ta viinapakkumise põhjalt arvas meid olevat. Lõpuks tuli välja, et tema ise on Leedust ja meie jätkuval Eestist :)

Vestlus temaga kujunes aga pikemaks. Meil kõigil oli siiralt hea meel selle toreda juhusliku kohtumise üle. Uurisime ka tema elust – ta oli Itaalias elanud juba 13 aastat, tulles siia, kui oli alles 18. Esmalt töötas Milanos, aga lõpuks otsustas rahulikuma elu kasuks ja kolis väiksemasse kohta. Vähem tööd, lihtsam elu.

Ju siis enamusel mingist vanusest alates saab üha selgemaks, et elu ei pea mööduma ainult töötades. Töö võib olla osa elust, aga mitte kogu elu.

Ühesõnaga, õhtu Mattaranas lõppes väga maitsva toidu, meeldiva vestluse ja sooja tundega. Polnudki vaja rohkemat – mõnikord on just need väikesed peatused kõige meeldejäävamad.

Pärast Itaalia kiirteel veedetud päeva ja toredat peatuspaika Mattaranas liikusime edasi lääne suunas, Toscana poole, kus ootas meid järgmine täiesti teistsugune elamus – ööbimine Monteriggioni kindluses.

See väike, müüridega ümbritsetud linnake näeb välja nagu ajamasin. Aeg seisab, kiviseinad räägivad omi lugusid, ja kitsad tänavad kutsuvad jalutama vaikuses. Just siin ööbisime päris vanas kivilinnuses, kus toa aknast avanes vaade linnamüürile ja ümbruskonna viinamarjaväljadele.

Monteriggioni linnuse ehitas Siena linn juba 13. sajandil kaitseotstarbel ja see on üks kõige paremini säilinud kindluslinnaid kogu Itaalias. Just selle tõttu on see sageli valitud ka filmivõtete kohaks.

Meie ööbimise juurde kuulus kohalik veinidegustatsioon ja suupisted – juustud, vorstid, sink, oliiviõli. Kõik toodetud lähedal asuvates väikestes taludes. Maitsed olid tugevad, ausad ja ehtsad.

Üldse oli meie selle reisi üks suuremaid eesmärke proovida just Kesk-Itaalia maitseid – head veini, käsitsi valmistatud pastat, ehtsaid kohalikke tooteid. Ja selles osas ei pidanud me pettuma. Toscana ja Umbria piirkond on just see koht, kus toidu lihtsus ja kvaliteet räägivad rohkem kui sõnad.

Järgmine kord, kui siia tuleme – ja tuleme kindlasti –, siis tahame võtta ette agriturismi, väikese peretalumajutuse, kus saaks veelgi rohkem kohalikku elu kogeda, osaleda kokkamisel, võib-olla isegi korjata ise mõned tomatid või viinamarjad. 

Ilmad on kuumaks läinud, nii et naudime päevasel ajal külma õlut või kerget valget veini, vahel ka väikese kuuma espresso, et ärkvel püsida ja hetkeks aeg maha võtta.

Edasi liigume Rimini suunas, kus ootavad meid meri, rannamõnud.  Plaan on lihtsalt olla – ujuda, jalutada, ja nautida suve.

Ps, Enne kui jõudsime Rimini randa ja lasime oma autol parklas hinge tõmmata, tegime veel ühe väikese, kuid tähendusrikka põike – järjekordsesse kääbusriiki, mis on meile juba varasemast Itaalia reisist tuttav: San Marino.

See koht on meile nagu vana armas sõber, keda kohtad harva, aga kellega jätkub juttu kohe esimesest hetkest. Mägine riik, mis justkui istub Itaalia süles, ent samal ajal hoiab uhkelt oma iseseisvust ja erilisust. Iga kord, kui sinna jõuame, on tunne, nagu oleksime tagasi kohas, mis kuidagi kuulub meie reiside sisse  loomulikult.

Vaated San Marinosse jõudes on alati hingematvad. Ükskõik, kas vaatad mäe tipust üle orgude või jäädvustad kindluse torni taustal kivise katustega linnakest – igalt poolt avaneb midagi erilist.

Ja veel üks rõõmus üllatus: hinnad on siin soodsamad kui ümberkaudses Itaalias. Poed, kohvikud, isegi kütus – kõik tundub veidi rahakotisõbralikum.

San Marinos ei ole nimelt käibemaksu ja just seetõttu on seal paljud kaubad – eriti ehted, kosmeetika ja alkohol – soodsamad kui Itaalias.

Kuna oli aeg tankida, lasime paagi täis panna kohalikul teenindajal. Jah, San Marinos on endiselt tavaline, et kütust tangib teenindaja ise – selline teenus, mida mujalt Euroopast enam sageli ei leia. Ja isegi selle luksusega oli hind madalam kui meile harjumuspärane.

San Marino külastamine oli seekord mitte ainult meeldiv, vaid ka veidi sümboolne. Eelmisel korral ostsin sealt kõrvarõngad oma pulmadeks. Nii tekkis nüüd mõte teha sellest traditsioon – iga kord, kui San Marinosse satume, ostan sealt uued kõrvarõngad. Midagi väikest, aga tähenduslikku. Just nii sünnivad isiklikud reisirituaalid.

Ciao, next stop Rimini!

Monaco – väike riik, suured muljed

Pärast Prantsuse Alpide rahulikku ilu ja käänulisi mägiteid jõudsime taas hoopis teistsugusesse maailma – Monacosse. See tilluke, ent tähelepanuväärne riik on pindalalt väiksem kui Tallinna kesklinn ja ometi üsna suurelt maailmakaardil. Ja ühtlasi meie uus vallutus riikide nimistus.

Kas sa teadsid, et Monaco on pindalalt maailma teine väikseim riik – ainult 2,02 km²? Ainult Vatikan on väiksem. Aga sellest hoolimata mahub siia uskumatult palju – pilvelõhkujad, jahisadamad, uhked hotellid, kasiino, printsipalee ja palju muud.

Kus riik algab ja lõpeb, polegi nii lihtne öelda. Monacosse sisenedes ei saanudki me täpselt aru, millal me üle piiri jõudsime. Piiritähiseid me ei näinud või olid need lihtsalt väga tagasihoidlikult märgitud. Korraga olid ümberringi kallid autod, hoolitsetud aiad ja läikivad majad – ja oli selge, et olime jõudnud kuhugi väga erilisse kohta. Kuna ta asub täiesti Prantsusmaa süleluses, olime tänavate rägastikus kord ühes, kord teises riigis.

Ainus märk, et algas Monaco

Monaco ei kuulu Euroopa Liitu, mistõttu meie mobiilne internet ei töötanud. Ilma Google Mapsita pidime hakkama saama sisetunde ja silmade järgi. Kogu linn on ehitatud mäenõlvale ja liikumine käib tasapinnalt tasapinnale – üles, alla, jälle üles. Eksisime korduvalt, sattusime samale tänavale mitu korda ja tegime korraliku jalutuskäigu linna labürindis. Ja kuna auto oli pargitud ühesse paljudest maaalustest parklastest, ei olnud teda võimalik ka eemalt silmata.

Muide, Monaco on nii tihedalt asustatud, et seal elab üle 38 000 inimese – ja on seega maailma kõige tihedama rahvastikuga riikide loetelus teisel kohal.

Üks ootamatumaid asju Monacos oli eskalaatorite rohkus. Neid oli üle linna – tänavatel, majade vahel, mäekülgedel. Tänu neile sai liikuda mugavalt ühelt tasandilt teisele, aga kui ei teadnud, kuhu eskalaator viib, võis see teinekord su hoopis valesse linnaossa viia. Monacos on üle 80 avaliku eskalaatori ja lifti, mis aitavad inimestel mägisel maastikul liikuda. Vägev, rikaste värk!

Eskaleerumas

Käisime ka kuulsa Monte Carlo kasiino ees ja sees. Sisenedes taheti koti sisu ka näha. Ju kontrolliti, kas me vaevleme rahapuuduses. Maja ise on suurejooneline, justkui filmistseen. Kuulsusi me ei kohanud – või vähemalt ei tundnud kedagi ära. Küll aga liikus tänavatel palju luksusautosid.

Kasiinotamas

Monte Carlo kasiino peeglis

Monaco elanikud ise aga ei tohi Monte Carlo kasiinos mängida. Eks ikka selleks, et  kaitsta kohalikke hasartmängusõltuvuse eest ja et nad oma rikkust maha ei mängiks.

Sadamas seisid tohutud jahid, mõni nägi välja nagu ujuv mõis. Jalutasime läbi ka Aafrika pargist, kus oli näha isegi banaanipuid päris viljadega. Ootamatu vaatepilt kivise rannikuriigi keskel. Ootamatult palju oli ka glamuuuri.  Monacos liigub väga palju üles löödud inimesi – eriti naisi, kes olid justkui filmivõtetele minemas. Riietus, meik ja kontsad olid viimseni lihvitud. Iseasi, kas see ka ilus oli... aga eks kalalandid ongi väga kirevad ja petlikud. Glamuursetes kohtades jälgisid korda aga turvamehed, kes suunasid inimesi lahkuma, kui keegi liiga pikalt hotellide või poodide treppidel istus. Kõik oli väga range, aga viisakas.

Kokkuvõttes - Monaco on koht, kus igal sammul tajud luksust ja korrapära. See on nagu etendus, kus kõik on detailideni lavastatud. Samas ei pea olema miljonär, et seda riiki külastada – vaadata ja kogeda saab ka lihtsalt jalutades.

Meie jaoks oli see korraga huvitav ja veidi kummaline kogemus. Kaunis, külluslik ja kindlasti ainulaadne. Kindlasti tasub seal korra ära käia – aga kui tagasi läheme, siis juba koos kaardi, interneti ja parema plaaniga.

Tour de France neljal rattal 🚙

Oleme viimaste aastate jooksul avastanud Alpe nii Austrias, Itaalias kui ka Šveitsis – igaühel neist oma iseloom, võlu ja vaated, mis võtavad hinge kinni. Et Alpide kogemus saaks tõeliselt terviklikuks, võtsime sel suvel ette ka Prantsuse Alpid. Nüüd on komplekt koos – nelja riigi mäed, orud ja külakesed on kõik saanud omal nahal kogetud. Ja võin julgelt öelda: Prantsuse Alpid ei jää sugugi teistele alla. Nad on küll teistsugused - justkui laugemad ja sametised aga sellegipoolest imelised. Kõige kõrgema tipu Mont Blanci nägime ka eemalt ära, aga vallutusretke siiski ette ei võtnud.

Ühel hetkel soe ja suvine

Teisel hetkel....

Üks asi, mis mulle Prantsuse Alpide juures eriti meeldis, oli nende matkaja- ja turistisõbralikkus. Erinevalt paljudest teistest riikidest on Prantsusmaal palju vabam suhtumine looduses ööbimisse – mägedes nägime rohkelt matkajaid, busse ja autosid, mille kõrval olid telgid või matkatoolid lahti. Ööbimine autos, isegi linnade äärealadel, on lubatud, kui see on ajutine ega sega kohalikke. Panime selle mõtte endale tuleviku tarbeks varna, sest eks unistame meiegi matkabussist, millega saaks rahulikult ja ilma keeldudeta seigelda. 

Linnaturismiks Prantsusmaal valisime nn. Alpide Veneetsia - linn nimega Annency. Sinnna jõudes tekkis meil paras segadus seoses Prantsusmaa Crit’Air kleepsuga – see on kohustuslik, kui tahad sõita teatud linnadesse sisse, eriti saastepiirangute ajal. Kleeps tuleb tellida ainult posti teel ja ette, seda ei saa kohapealt osta. Meie oma säästliku väikese autoga tundsime, et ei peaks nagu midagi tõestama – aga süsteem on süsteem.

Et mitte riskida trahviga jätsime auto linnast välja parklasse ja läksime jalgsi edasi. Tegelikult oli see lõpuks hea otsus – Annecy vanalinn, järveäär ja väikesed tänavad sobivad avastamiseks palju paremini jalgsi kui rooli tagant. 

Linn ise on täis lilli, tänavad on puhtad, hoolitsetud, rohkelt kanaleid ja mõistagi palju värsket autovaba õhku.

Annecy linnavaade

Veel Annecyt

Kuna tahtsime kindlasti Annecy linna avastada, aga ööbimiskohad olid kas liiga kaugel või siis sellistes kohtades, kuhu me autoga Crit’Air-reeglite tõttu lihtsalt ei pääsenud, siis otsustasime magada järve ääres autos parklas. Idee oli hea – vaade järvele, vabadus ja hommikul otse ujuma–, aga tegelikkus oli veidi teistsugune. Öö oli palav, inimesed parklas jäid kauaks jutustama ja uni jäi üsna napiks. Selline ränduri romantika, millel on oma võlu ja oma väsimus.

Edasi liikusime läbi Prantsuse Alpide Monaco suunas. Olime arvestanud, et tee võtab aega, aga tegelikkuses kujunes sõit veelgi pikemaks – ilm vaheldus, liiklus oli kohati tihe ja teetööd ning mägiteede aeglane tempo tegid oma töö. Õhtu lähenedes saime aru, et Monaconi me enam ei jõua ja otsustasime jääda mägedesse ööbima.

Õnneks leidsime tee äärest ühe hosteli stiilis kodumajutuse, kust leidsime eest toreda pererahva ja võimaluse isegi pesu pesta. Ja lausa kuivatis seda kuivatada. 

Kõrgeimaks vallituseks Prantsusmaal jäi seega meil 2802m ja seda seekord autoga.

Oleks nagu jõudnud Maa kiilaspäise peanupu otsa. Või Marsile. Nõrganärvilistele ma muidugi enamusi neid mägiteid ei soovitaks  kus me seikleme, sest enamjaolt teed kitsad, järsakute serval ja ilma piireteta. Aga mul on väga usaldusväärne autojuht, kui keegi soovib laenata.

Meie automatk Šveitsis

Meie järjejutt jäi pooleli vihmases Austrias. Sealt edasi tõepoolest nagu plaanitud, keerasime rooli Šveitsi suunale. Sinna vahele jäi aga üks uus vallutus! Nimelt Liechtenstein.

Jah, ma googeldasin praegu, kuidas seda nime kirjutada ja muide ma pole vist ainuke kes on hädas õige kirjapildliga, sest nende suveniiripoes oli isegi säärane postkaart kus oma 10 erinevat versiooni oli kirjutatud üksteise alla ja vaid 1 oli jäänud maha kriipsutamata. Seda postkaarti me ei ostnud. Küll aga saatsime ühe teise kaardikese kodumaale. Meie uus vallutatud riik autoaknast paistis väga töine, ärimehed tänaval triiksärkides ja ülikondades, naisedki portfellid käes, krunnid peas ja salatikarp näpus.  Nii meiegi panime siis parklas matkariiete asemel kenad linnariided ja jalutasime uhkelt pealinna tänavail. Oli kena. Aga ei midagi sellist mis kunagi tagasi kutsuks. 

Ööbida lootsime Šveitsi mägedes. Sest oleme saanud uue infokillu võrra targemaks, nimelt on seal lubatud magada/campida 2000+ m kõrgusel mägedes. Mujal see nimelt lubatud ei  ole. Leidsime isegi sobiva tee (Klausen Pass), mis viis üle mägede, imekaunid vaated, lihtne Šveitsi maaelu, rahulik ääremaa.

Tarvis vaid sobilik plats valida ja hakka aga pikutama. Oleks vaid sooja vähegi üle 9 kraadi ja kui ometi lõppeks see paduvihm... siis oleks olnud see ilmselt teostatavam.  Sõitsime sama targalt mäest alla tagasi ja valisime teise ettejuhtuva campingu ja palusime öömaja. Muidugi olid mul alles seljas sitsi-satsiline linnakleit seltsiks mu platvorm kingakestele, mistõttu campingu omanik murelikult küsis - kas meil ikka telk on. Lisaks uuris kas meil ikka süüa on. Ju nägime välja kui kassipojad vihma käes. Kinnitasime, et me tegelikult olemegi matkajad ja meil on kõik hästi, varustatud igatepidi. Nii saimegi Vierwaldstättersee järve kaldal omale telkimisplatsi.

Söögist rääkides - õhtusöögimenüüs oli praekartul singi ja munaga. Aga munad olid kummalised - koor läikis ja oli justkui lakitud. Ja koor ei tahtnud sugugi järgi anda, kui servaga vastu potti lüüa. Tuli välja et need olid keedetud! Osta veel väljamaal võõramaise tekstiga kaupa. Aga kõht sai täis sellegi poolest ja keerasime end vihmasadu kuulates tuttu.

Öö läbi aga tormas, kallas ja tuulas, magasime üks silm lahti, teadmata, kas telk lendab koos meiega või meieta laia ilma rändama. Telk hakkas läbi tilkuma ja tulemuseks oli üsna niiske olemine. Üldsegi on seni meid saatnud jahedus, pilved ja vihm. Magan keset juuli kuud pika pesuga ja kakleme öösel teki pärast. Enneolematu.

Uue päeva plaan oli mägedes teha üks tunniajane rongisõit Šveitsi Alpides. Sõitsime varakult kohale, et järgmiseks päevaks piletid broneerida.  Hoidisime aga ligi 200 eurot kokku, sest pileteid me ei saanud. Internetisoovituse kohaselt peaks varahommikul minema, kui tahad samal päeval rongile. Ma siis annan uue soovituse- mine nädal varem kohale. Ületurism saatis meid veel terve see päev -  parkida ilmvõimatu, campingud kõik pilgeni täis topitud. Isegi kui oled valmis kasvõi 100 eurot telgiplatsi eest välja käima. 

Lõpuks kuskil ääremaal, no-name kohas saime telkima. Olgu nii Šveitsikene. Sa oled ilus ja kena. Sa küsid turistidelt küll kenakesti palju raha, aga kuna nii paljud on nõus sulle seda lahkelt tooma, siis meie lihtsad Uulukad ei pääse löögile.  Me jätame su nüüd maha. Kui elu tahab, siis kohtume kunagi taas.

Lõpetame meie seekordse suhte ühe sinu kauni järve kaldal hommikusööki süües.

Ps, üks luik märkas meid söömas ja tuli kimaga ja üsna kindlameelse nahhaalsusega meie hommikusööki varastama. Saiakott oli juba noka vahel, haarasime sisuliselt ta hambust selle omale tagasi.  Aga kalda poolt sekkus olukorda kaks rannavalve luikede, kes tiivad puhevil mereröövli pagendusse ajasid.  🦢