Jaanid Austrias, Längenfeldis.

Jaanipäev - midagi vägagi eestipärast. Liha lõhn, lõkkesuits, sõbrad ja pikad valged õhtud. Ka sääsed. Seekord aga tähistame jaanipäeva veidi üle 2000 km kaugusel oma kodusest lõkkeplatsist. Ei mingeid sääski ega grilli. Vaid Längenfeldis - natuke mägesid vallutades, natuke matkapliidil liha ja kartulit praadides. Ja otseloomulikult kohalikke jooke mekkides. Meie tavapärane kauaoodatud suvereis on käes! Need magusad paar nädalat, mille nimel oleme terve aasta pingutanud ja millest unistades iga hommik end tööle surunud. Teadagi, et iga reisi hulka kuulub see teatav ootusärevus - millal kohtame esimesi eestlasi. Sel korral olime terake targemad ja võtsime nad hoopiski kaasa. Või tulid nad ise? Kes seda enam mäletab. Ilmselt nad nägid, kui me pakkisime ja välja sõitsime. Ja tänaseni pole me neid suutnud maha raputada. Meie oleme igatahes bensiinihindadega kursis ning nende teiste eestlaste käest võite küsida diislihinda. Suures plaanis on kallis, detailidesse parasjagu ei lasku. 

Meie hobused

Kuidas me siiani siis oleme jõudnud? Aus vastus on: Kahe autoga, aeglaselt ja suure hulga pagasiga. Esimest korda rändas meiega kaasa ka suusaboks, mis osutus hädavajalikuks, sest kogu see tavaar pidi kuidagi ära mahtuma. Kilomeetrid kogunesid, riigid vahetusid ning iga päev tõi kaasa uusi vaateid ja väikeseid seiklusi. Poola läbimine on meie jaoks tavaliselt reisi kõige üksluisem osa. Pikad sirged teed, lõputu liiklusvoog ja kilomeetrid, mis justkui ei taha kuidagi otsa saada. Aga isegi kõige igavamas kohas võib leida meelelahutust. Näiteks jalakäijate sild üle kiirtee. Lehvitasime kõigile alt möödujatele, meid tervitati tulede vilgutamise ja signaalidega vägagi heatahtlikult. Võimalik, et ka midagi ulakamat tehti seal sillal, kuid sellest ajalugu vaikib. Kõige lõbusamatel hetkedel lihtsalt ei taipa keegi telefoni võtta, emotsioon on olulisem. Kes tahab pilti, peab ise selle teekonna ette võtma  ja ise need hetked oma ellu looma ja need pildid oma ajju talletama. Muide, ka lihtne sidevahend -  walkie-talkie, annab seekordsele reisile palju vahvaid hetki juurde. 

Esimesed mäed juba piiluvad!

Nii kui taamal hakkavad paistma mäed ja mäekesed, siis ununeb igasugune vajadus end kõrvalisega lõbustada. Kõik on lihtsalt nii ilus, lihtsalt sulad seal istmel kokku ja naudid igat hetke. Sulad muidugi mitte ainult ilu pärast, vaid ka soojuse pärast. Aga meil siin on reisil keelatud öelda, et "ilm on liiga palav", "ilm on kuum" vms. Olgu, keeld on liiga karm sõna - pigem kokkulepe, et kes vingub, teeb külmad õlled välja, et leevendada seda väidetavat kuumust.

Ehk siis - meil on siin külma õlle ilm, ei muud. 3 päeva oleme autos istunud, tagumikud mersu ja  škoda istmete kujudega. Neljandal päeval vedelesime oma vanas heas palja-tilli-spaas. Viiendaks päevaks on energiaülejääk tohutu. Eriti ühel spordipoisil, kes on tänu mägedele muudetud mees. Käib jala ja joob vett. Seega tänase külma õlle ilma puhul me tegime lausa 2 matka. Viisime Eesti lipud tippudesse, kus nad varem pole käinud. Võimalik, et osa Austriast on nüüd Eesti omand. Ametlikult pole veel kinnitatud. Aga jaanipäeva kingiks võiks tüki maad siia saada küll.

Stuibenfall

Hängerbrücke

Ööbimine Poolas, ujumine Slovakkias, lõunasöök Saksamaal, jaanipäev Austrias. Selliseid maailmakodanikke esindamegi. Kuhu edasi? Saad teada, kui vahel teed näo, et sind huvitab, mida ma siia kirjutan :)

PS, esimesed võõrad eestlased kohtasime ka siiski ära. Kolisid samasse telklasse Austrias, kus meie oleme juba aastaid harjunud käima. Nagu magnetiga tõmbame neid ligi. 

Hüva jaani from Österreich 💙❤🤍