Aadria mere kaldal

Leidsin ikka tolmukihi alt üles oma armsa blogikese. Ilmselge vihje sellele,et eestlane ei oska puhata, kui nii pikalt pole millestki kirjutada olnud.

Aga nüüd on! Tulin lõunamaale, linna nimega Bari.Vaatan aknast välja – ongi vist soojamaa reis. Astun uksest välja, ei – siiski mitte. Lihtsalt meeldivalt jahe ilm.

Esmane esmamulje on tüüpiline igasugusele reisile – mis koht see siis on? Siia vist küll nüüd polnud mõtet  kohale lennata. Ilmselt ainsad turistid kogu linna peale. Anna aega, eksole!

Kaheksajalamees

Teisene esmamulje on märksa positiivsem. Itaalia on ju tegelikult täitsa tore.  Ja itaallased on nii armsad ja rahulikud elunautlejad, selline kulgev elurütm mulle meeldib. Igatepidi sõbralikud – aina tervitavad ja lehvitavad. Vanamehed mängivad päikesepaistel kaarte, püütakse ja müüakse  kala, tehakse hoogsalt sporti, lobisetakse ajaviiteks tuttavatega, vajadusel poseeritakse uhkelt oma kaheksajalgadega turisti Facebooki tarbeks. Sugugi ei taheta pesulauaga äiata pildistamise eest.  Pakuti lausa proovida mereande! Seega täiesti toores (ja pesupulbrimaiseline) kalmaar ja meresiilik kah nüüd ära mekitud. Sest kui promenaadi ääres kohalikud kalamehed degusteerimiseks midagi pakuvad, võtad sa selle vastu! Pistad suhu, tõmbad naeratades pöidla püsti, ise samal ajal mäludes ja mõeldes – saaks nüüd selle kuidagi alla neelatud ilma koledaid nägusid tegemata.

Bari rannapromenaadil

Mida veel saaparahva kohta öelda? Väga meeldib neile näiteks pesu pesta. Kõik rõdualased on täis riputatud pesupulbri järgi lõhnavat puhast pesu. Ja seda kogu aeg, olenemata päevast või kellaajast. Loomulikult lõhnavad tänavad ka mõnusalt pitsa ja fritüüritud polenta järgi. Lõhna järgioleme meiegi mõne kauba-augu üles leidnud ja jägmisel hetkel leppinud teadmisega, et see oli vist pettekujutelm. Nõnda ruttu kui letid siin tekivad, nad ka kaovad. Erilise teeorientiirina ei tasu neid kasutada. Päris restoranid on püsivama loomuga. Samas millal need avatud on ja kes sisse saab on juba keerulisem küsimus. Ja kui lõpuks ka pääsed löögile, siis enne arve saamist liialt ei tasu rõõmustada. Arvele lisatakse üldjuhul mõningaid eurosid lisatasusid (mahaistumise maks, teeninduse tasu). Aga vähemalt mõne lisatasu eest saab ka reaalseid tooteid –kausikese krõbinaid või oliive näiteks.

Ega me siia ju suures joones söögi pärast ju tulimegi. Olles toiduideaalid seadnud nõnda kõrgele latile, on kardetavasti väga lihtne pettuda. Õnneks ei ole antud meile säärast võimalust. Üks toidukoha lugu ka siis, nii mälestuste tarbeks.

Päevasel ajal, on kohalikud kõik siestatamas (vaatamata jahedale ilmale),  mistõttu keegi meiesugustest turistidest kui klientidest ei huvitunud. Õnneks siiski leidsime ühe sussideks kulutatud kingades italiano vanamehe, kes tegi meile „kibekiirelt“ mõned pitsad. Tegemist oli justkui esirea kohaga restoranis, pitsameistri tegemiste jälgimise eksklusiivne etteaste väljavalitutele. Ja isegi maksma ei pidanud selle eest. Võibolla... Ega täpselt ei tea, sest arve, mis meile esitati oli.... omamoodi J Neljast küljest rebimisjälgedega valge paberilipik, kuhu härra oli omapäevinäinud  jahuse käega korrektselt kirjutanud tasumisele kuuluva summa. Ja ei midagi muud. Usun, et selle saaks kenasti töölõuna kuludesse kanda. Õhtu nael aga oli veel tulemata. Lahkuma hakates viipas umbkeelne pitsameister ühe meie reisikaaslase helkurile. Tehakse vastuviibe, millest mina lugesin välja – kas sa soovid seda omale. Vastatakse ebamäärase pealiigutusega ja juba lähenetakse kääridega. Naksti helkur eemaldatud ja ulatatakse heatahtliku näoga omanikule.  Ahah.... Saime vist millestki valesti aru? Ülejäänud rahvas lükkas ruttu oma helkurid taskusse, et keegi neid hinnasiltidepähe ära ei tuleks lõikuma.

Kokkuvõtvalt võib Bari kohta öelda, et siit saab täis kõhu ja tohutust ringitatsamisest pingul säärelihased, aga ega seegi paha ju ei ole. Eks meise teadlikult oleme ju valinud jalatakso. Bari vanalinna keerdkäigud ja tõenäoliselt spiraalina kulgevad tänavad muidgugi jalavaeva ei vähenda. Ei tea, kuidas vana-aja rahvas siin elatud ja orienteerutud sai. Vahest olid neil kaardioskajad hobused.

Alberobello

Ühe päeva jätsime õpi-tundma-Itaalia-rauteeääri reisi tarbeks. Sest mida paremat võiks tahta, kui üle pooleteise tunni loksuda rongis, mis viib meid vaid 65 km kaugusele. Eks ta tundub ebaloogiline ja jabur. Aga mis sa teed, kui neljast juhilubadega inimesest pole kellelgi antud hetkel seda roosat aknakraapijat kaasas. Siis valikut justkui pole. Aga Alberobello linn oma uhkete trullinõlvadega oli ju tegelikult seda väärt küll. Selliseid kummalisi „smurfimajade“ linnakut vaadates tekkis küll küsimus, kas see kõik on ikka autentne või lihtsalt üks turisminduseidee. Aga olenemata vastusest – kunagi nii just elati. Kas just linnade kaupa, aga põlluveerel oliivipuu all kindlasti.

Aeg veel viimased espressod juua ning lendama asuda, et jõuaks Lätis veel hinna-alast turu-uuringut läbi viia. Kohtumiseni Eestis!