Üle Toscana põldude

Suured lootused silme ees, asusime Garda järve äärest ranniku suunas teele. Veel hüvastijätuks kostitas mägede serval meid veel üks tormike, kus pidime paaril korral autoga varju otsima - justnagu kaasteelisedki. Igaüks - kus keegi aga sai - silla/viadukti alused, tankla varjualused, kangialused jne. Sellist tugevat rahet pole enne kogenud. Hirm oli tõepoolest nahas, kuna selline tunne oli, et rahe peksab esiklaasi katki. Alles sellele eelneval päeval oli rahe Itaalias ka inimesi tapnud ning lisaks liikus ju ka tornaado sealkandis ringi. Tere tulemast soojale maale!

Ja tegelikult on veel terve see nädal põhja Itaalias tohutud äikesetormid, suurte kahjustusega. Kõik seotud selle kuumalainega, mis ei taha kuidagi murduda.

Mohito jää 

Torm

Kiirteedele me ronida ei soovinud, tahtsime näha, mis elu väikelinnades ka elatakse. Nägime ikka väga trööstituid vaatepilte - suured asumid, justkui maha jäetud. Kõik räämas ja lagunenud, heakorrast pole keegi kunagi kuulnudki. Suured kaubanduskeskused suurte parklatega, aga tühjad, vaid tuul sahistamas prügi ühest servast teise. Ja sellist vaatepilti nägime korduvalt ja korduvalt - majad, hooned justkui on, aga inimesed...?  Mis juhtus Itaalia? Öeldakse küll, et ega elu seisma ei jää, aga tundub et seal siiski on jäänud. Niiet -  kes arvab, et Itaalia on turistiriik - siis ei, seal on kõigest turisti linnad. Meie aga lasime kõhklematult edasi, sest ilusad vaated ja põnevad turistialad ju ootamas - Toscana, rannaalad, Positano, Amalfi rannik jne.

Edasine teekond viis tõesti läbi Toscana maaliliste põllumaade ja viinamägede. Sekka mõningaid mäepealseid vanaaegseid kivi-linnakuid/kindluseid.

Toscana

Veel Toscanat

Tüüpilised kivilinnad

Uhked oliivisalud, mõnusad väikesed linnakesed, sildid mis viitasid erinevatele veinimõisatele. Paraku ei saa öelda, et kõik nii luksuslik ja uhke välja nägi.  Taaskord oli ka räämas talusid ja ajast ja arust eluolu. Äääremaale iseloomulikud kehvad teeolud. Muide, jõed olid kõik kuivanud. Ei tea, kas põuast või põllumajanduslikust ülekastmisest, aga nägime vaid tühje sänge.

Kuivad jõed

Eks meil oli utoopilised illusioonid - silme ees imekaunid veinimõisad, igaühe uksel võõrustajad veiniklaasiga vastas. Aga reaalsus ei olnud päris see, mis google pildid ja filmides nähtu. Mis teha. Kimame aga edasi, küll rannik on uhkem!

Enne seda tuli muidugi ka paar korda öömaja leida. Päris suvalises kohas ei julge autos ka magada, eriti kui öösel on õies 30 kraadi ringis sooja ja tahaks ikka aknad alla lasta. Majutuse leidmine osutus üsna keeruliseks, sest suvisel kõrghooajal võetakse vastu minimaalselt 2-3.ks ööks. Aga meie kui läbirändajad pole erilised tulutoojad, niiet rännake aga edasi. Tavapärane Booking süsteemi lappamine ei viinud kusagile, seega otsisime google-mapsist infot, käisime ukselt uksele ja nii me kuidagi ikka öömajale saime. 

Üks tore ööbimine oli näiteks  Pitigliano linnas, uhke kalju otsast keskaegne linn. Olime lihtsalt läbisõidul, jalasirutuspausil aga näe - hakkas meeldima ja jäimegi.

Pitigliano

Muidugi öömaja kättesaamisega oli palju jama ja janti, sest infot enne broneerimist (Booking) oli vähem kui oleks pidanud olema. Näiteks - kujutasid omanikud ette, et saadame neile oma krediitkaardi andmed (meili teel), või kui see ei sobi, sõidame 9 km kaugusele neile raha viima. Aga kuna me olime lõpuks (peale mitmeid telefonikõnesid) juba väga pahurad, siis nad andsid siiski võtmekapi koodi ja saime oma luksuslikus keskaegses korteris öö veeta. Ja rahale tulid nad siiski ise hommikul järgi. 

Aga linn ise oli tõeesti vanaaegselt kena. Ja sealsed inimesed ka üldjoontes tundusid lahked ja rõõmsameelsed. Ma küll ei kujuta ette, mis tunne võib olla päriselt sellises kitsaste tänavatega kivilinnas kalju otsas elada aga.... ju neile meeldib.

Meie uks korterisse

Ühesõnaga lõpp hea, kõik hea? Korra tõstis (osaliselt) tuju termaalallikate külastamine Saturnias. Imeliselt sinine vesi, erinevate looduslike vannikestega/astmetega. Üle 37 kraadi soe tervendav vesi tuleb maast välja ja kõik huvilised võivad seal tasuta kümmelda.  Kuna varjus oli õhutemperatuur umbes sama kõrge, kui vees  siis seal laus-päikese käes väga pikalt ei suutnud vanni võtta. Kogemuse ja vaatepildi mõttes vägev, aga taaskord - üle rahvastatud. Suplejate arvukuse tõttu ma eriti pilte ei teinud, sest mulle ka ei meeldi kui ma ujukatega kuskil vedelen ja siis mingid suvakad klõpsutaks oma perekonna albumisse minust pilte. Või veel hullem, kuskile netiblogisse :)

                                                Aga panen siia ühe illustreeriva netipildi:

Google pilt

Ja siis... Lähenedes Itaalia läänerannikule, vaatame ja imestame, mis inimeseloomad siin Itaalias küll elavad. Nii tohutu räpasus ja prügi risustus, et hakkab kohe piinlik inimkonna pärast. Prügikastid justkui on, aga prügi on kottide kaupa seal ümber, teeääred on silmnähtavalt aastate tagust sodi täis. Rehvid, liiklusmärgid, kõik tarbesodi, olmesodi...Väga väga kole vaatepilt. 

Prügiteemalised pildid

Võiks ju mõelda, et pooleldi päästab päeva see, et teeääres kasvavad uhked õitsevad põõsad? Minu jaoks mitte. Minu jaoks täiesti arengumaa vaatepilt, aguli tunne 😞

Nina krimpsus siiski jõudsime saapa läänerannikule. Enne kui lõpuks julgesime kuskile parkida ja öömaja paluda (paar tundi sõitu põhjast lõuna poole), oli ammu pime ja süda pettumust täis. Haisev, räpane, hooldamata, ebaturvalise olekuga vaatepilt viis igasuguse motivatsiooni edasi seigelda. Ja seda kõike vaid mõnikümmend kilomeetrit Napolist eemal.

Magada on ju vaja, selge see! Peatusime too öö hotellis, kus tuba haises suitsetamise järgi, elekter läks poole öö pealt ära (konditsioneer lakkas töötamas, palav....), rõdult avanes pilt tänavale, mis oli taaskord räppa täis... ühesõnaga, mis ma siin ikka heietan. Saate aru küll, mis pilti ma üritan siin maalida.

Vaade aknast

Meesterahvas, kes hotelli pidas, ajas meid esialgu segi venelastega ja ütles, et tema seda rahvust ei majuta. Dokumentide ja google translate abil tegime siiski selgeks, et Eesti on ikkagi üks teine riik ja seal elavad eestlased. Lõpuks oli kohalik italiano härra väga sõber meiega ja oli nii rahul, et kutsus meid alati tagasi sinna ööbima. Kinkisime talle väikse pudeli Vana Tallinnat ka. Levitame eestlaste head mainet 😀

Ja nagu arvatagi võib - unevajadus rahuldatud, liikusime aina edasi.