Ranniku-horror

Eestlaste hea maine üles turgutavad, asusime oma suitsuhaisulisest ja räpakas asumist ranniku poole teele. Enne aga tahtsime vaadata üle Vesuuvi vulkaani. Mis õnneks viimati tuld purskas aastal 1944. Natuke wikipedia infot ka:

"Kuigi Vesuuvi kraatri põhjast on viimasest purskest saadik vaid auru ja suitsu tõusnud, siis peetakse seda jätkuvalt üheks maailma kõige ohtlikumaks vulkaaniks, sest see on varemgi ajaloos vaikne olnud. Kuigi purset vahetus tulevikus tõenäoliseks ei peeta, on kaugemas tulevikus selleks siiski suurt oht, sest vulkaanil on varem olnud kalduvus äärmiselt ootamatutele ja vägivaldsetele pursetele ning sellel võivad olla katastroofilised tagajärjed, kui arvestada, et mäe ümbruses elab üle 3 miljoni inimese"

Paistab nii Vesuuv kui räpane teeäär

Vesuuvi me nägime, sõitsime poolele teele ka üles. Aga kuna me polnud mäepiletit ette broneerinud, siis sel hetkel kui asusime ostma, oleksime pidanud ootama ligi 4 h oma pääsu päris tippu. Aeg on raha ja seetõttu vaatasime kogu seda vulkaanilist ilu pisut madalamalt ja lõpuks (lõppude lõpuks) võtsime päris päriselt suuna rannikule. Ma rõhutan seda nii korduvalt, sest ma olen juba päevade kaupa seda kaunist hetke oodanud. Et saaks randa!

Vaade poole Vesuuvi pealt allapoole

Otsustasime isegi korraks kiirteed kasutada, et aega kokku hoida. Mujal riikides on kiirteed vist kõige puhtamad alad riigis. Aga siin nägime taas suuri prügihunnikuid, hooldamata teeääri, räppa, mustust, korralagedust. Ebameeldiv.

Esimestesse rannaäärsetesse linnadesse jõudes tervitas meid ko-hu-tav liiklus (ja jätkuv hooletus oma elukeskkonna suhtes). Tavapäraselt oli tee kahe suunaline. Ühes servas parkisid autod, teises servas rollerid. Ja seal keskel vähemalt viies reas sõitvad sõidukid. Pole imestada, et autod kõik mõlgilised ja kriimustused  peeglid kas ripuvad auto küljes või siis on kuidagi teibiga külge tagasi kinnitatud. Isegi politsei autot nägin, mille peegel oli teibi abil taas-kinnitatud algsesse asendisse. Meie auto on õnneks veel elu ja tervise juures. Aga meil on ka eeskujulik autojuht. Erinevalt kohalikest. Tundub, et siinmail on liikluseeskirjad ullikestele. Vägisi tekkis tunne, et "stop" märk tähendab siin liikluskultuuriruumis midagi muud kui meil ning "anna teed" märk viitab vist hoopis sellele, et teed tuleb võtta, vägisi. Kunagi ei tea, kummalt poolt autot mõni roller mööda süstib.

Näide liiklusest

Närvid krussis, pulss kõrgel rühkisime ikka edasi. Me tõesti lootsime Sorrento poolsaarel võtta ühe kauni kämpingu, seal puhata, supelda, veinitada... Aga see turistide hord mis meid seal vastu võttis, on ebareaalne. Jah, mida me siis kõrghooajal Itaalias muud ootasime. Ei tea isegi.  Aga mitte seda, et suured turismibussid, autod, rollerid kõik segamini nendel kitsastel mägiteedel ringi lasevad. Samal ajal seesama kitsas tee on mõlemalt poolt kinni pargitud vaadete nautijate poolt. 

Olukorra kirjeldus: meie ees sõidab väike buss, selle ees suur turisti buss. Meie taga on pikk autorivi, tee serval pargivad autod. Ja vastu tuleb veel üks suur lahmakas buss. Mööda bussid üksteisest kurvi peal ei pääse, mis tähendab seda, et meie eesolev buss hakkas vägisi tagumistele peale suruma ja kui sa ei taha, et ta sust pannkooki teeb, siis tuleb tagurdada. Ja loodad, et ta sust üle ei sõida, sest ega tal ju kaameraid taga pole. Sõitis vist põhimõttega, et ma ju tunnen kui ruumi enam pole. Pilti ma sel hetkel ei taibanud teha, ärevus oli laes ja reaalne hirm naha vahel. Bussi ja meie numbrimärgi vahele mahtus vist vaid mõni juuksekarv. Me saime ju tahapoole liikuda vaid niipalju, kui meie taga olevad autod tagurdasid. 

Busside kohtumine kitsal mägiteel

Ühesõnaga, me ei suutnud mitte vähimalgi määral nautida neid vaateid, mis tegelikult on kahtlemata väga uhked ja ilusad. Aga külastama peaks siis seda piirkonda ilmselt talvel, et ei peaks keskenduma ainult ellu jäämisele seal liikluses. Aga vähe tõenäoline, et siia lõunapoole tahan enam tulla, sest mulle ei meeldi räpakollid.

Tegelikult on ilus

Küll ühe peatuse lõpuks suutsime teha, linnas nimega Minori. Aga selleks ajaks oli minu närvikava juba nii üles krutitud, mul oli palav, kõht tühi, pettumus hinges ja viimane piisk karikasse oli see, et ma ei saanud oma juukseharja asjade vahelt kätte. Päädis see kõik sellega, et ma puhkesin keset parkimisplatsi nutma, kastsime end korra Vahemerre, et emotsioonid maha jahutada, võtsime väikse ampsu ja aeg oli uut plaani hakata pidama.

Lõpetuseks oli meil hing ikkagi nii täis, et vaatamata sellele, et plaanisime tegelikult edasi sõita mööda rannikut, katkestasime oma plaani ja põgenesime sündmuskohalt.