Rimini

Ilus oli olla, sest kole oli möödas.  Nagu ütleb SingerVinger. Meie uus plaan hõlmas endast seda, et keerasime ninad ida suunas ja sooviga vähemalt üks päevake rannapuhkust saada, asusime teele. Läbilõikeliselt mahub läänerannikust idarannikuni umbes kolme tunni jagu sõiduaega. Arvestades seda, et hakkasime liikuma üsna hilja, tegime poolel teel ühe unepeatuse. Nii kui jõudsime sisemaale, hakkas süda kergemaks minema. Tundub, et tegime õige otsuse. Meid ootas ees kodumaiselt kaunid lauged põllud.

Romantilist sumedust lisas parasjagu loojuv päike. Leidsime eest üsnagi kaasaegse linna, laiade tänavate ja uuemat sorti korrusmajadega. Meile pakuti mõistliku hinnaga majutust lukuslikus hotellis. Kuna antud asutus pakkus võimalust paarikestel kaunis kohas abielluda, oli ka õueala väga kaunilt kujundatud ja kaunistatud.

Ostsime pudeli valget veini, koti jääd (Itaalias veini juues alati lisa pudeli hinnale jääkoti hind, sest siis saab mõnusasti veini sinna sisse torgata ja oma joogipoolist jahedalt rüübata) ja nautisime sooja õhtut Lucera nimelises linnakeses.

Hommikupoolikul asusime ranna poole teele. Ja rand oli tõeliselt kaunis! Võrratud sinised värvid, nii nagu soojal maal peabki olema. Me küll ei saanud majutust sinna kuhu soovisime, kuid leidsime lohutust sellest, et idapoolne rannaserva asustus on justkui mõne teise riigi osa. Puhtus, puhtad tänavad ja teed, korrektne ja ilus haljastus.

Ja huvitaval kombel, reisi planeerides, ei leidnud me kuskilt soovitusi seda piirkonda külastada.  Meie omalt poolt küll saadame lendu kiitvad sõnad. Lõuna-põhjasuunalist rada järgides jõudsime lõpuks kuurortlinna Rimini. Laia liivarannaga ala piiritlemas kilomeetrite kaupa Aadria merd. Avalikku rannariba seal küll  andis otsida, sest kõik on teatud hotellide "omad". Võid seal küll aega veeta, aga toolide ning päiksevarjude rivi on pikem kui Balti kett ja nende kasutamine on kõik tasuline.

Ka meie ööbisime sedakorda rannaäärses hotellis, seda lausa 2 ööd. Et jõuaks kuurortlinna vääriliselt süveneda. 

Süvenesime kohe mõnuga, mõlema päeva sammude arv oli 25 tuhande ringis. Esimesel õhtul uudistasime hotelli lähiümbrust - kaubandust, baare, restorane. Turiste oli palju, keeli kuulis seinast seina. Palju oli ka kauplejaid ning suurejoonelisi ideid raha teenimiseks. Alustades tänaval massaaži pakkumisest kuni punupatsideni välja. Neid "kohalike" tumedanahaliste naiste poolt punutud patse ma nägin omajagu inimestel peas, aga tuleb tunnistada, et minu silmis need väga kaunid välja ei näinud. Ka rannas liikus ringi igasugu ärimehi - suur stend päikeseprille kaenlas, terve rivi käekotte kaela riputatud, näpu otsas kõlarid või hoopis tuulelohed. Ka kleidi kaupmehi liikus sinna tänna. Elu kees ühesõnaga. Meile piisas rannas õnneks vaid soojast veest ja lõunamaapäikesest ☀

Teisel päeval ostsime viisakate kodanikena bussipileti (suht ainsad turistid vist, enamus paistsid jänese moodi) ning sõitsime Rimini vanalinna. Mitmendat nädalat juba Itaalias, aga ikka ei suuda harjuda teadmisega, et siin elatakse elu teisiti. Ehk siis lõunal on siesta ja enamus asutusi suletud kuniks saabub jahedam õhtune aeg. Aga jalutamist see ei takistanud ja vanad hooned ning J. Ceasar kuju sai sellegi poolest ära vaadatud. Ja mõelda vaid - seal linnatänavatel käidi tohutu suure tolmuimejaga prahti korjamas. Seega - oskavad küll puhtust hoida, aga teatud piirkondades vist ei taha.

Vanalinnast tagasi liikudes oma "kodukanti" jäi teeserva tohutu kaubatänav. Ujukad, kleidid, päikeseprillid, suveniirid, rannakaubad, käekotid, kohvikud, restoranid ja siis jälle samamoodi otsast peale. Kõike kokku vast 7km jagu. See muidugi jätkus veel kaugemale, aga siis jõudis kätte aeg einestada ja oma hotellist kaugemale ei olnud enam jaksu kõmpida. Igatahes. Mõlemal õhtul valisime midagi mereannilist süüa, sest kui mere ääres siis.... ja ikka mulliga valget veini, mis Itaalias igalpool maksab restoranis ikka haledalt vähe. Majaveini liitrihind ujub seal 9 kuni 15 euro vahel. 

Riminis saabus kätte ka reisiteekonna see tähtis päev, kus kohtasime eestlasi. Seda kohe esimesel hommikusöögil. Me hoidsime küll madalat profiili ja võimalik, et nemad meid ei märganudki. Aga sama hästi võisid nad meie moodi teeselda. Kuid hotellist lahkudes märkasin kaasmaalasi ja soovisin neile head aega. Väga armas neist, et nad rõõmustasid ning tulid meiega ka rääkima! Küsisid, kus me käinud juba oleme ning uurisid edasiste käikude kohta. Rääkisid meile hoiatuseks ka taskuvaraste loo (kuidas neil bussis mingid tüübid hakkasid kotte julmalt kahmama). Ühesõnanaga, armas kohtumine!

Ja toredad kohtumised ongi reisidel üks kõige põnevam osa!!

Uute kohtumisteni.