Päeval oli linn nagu välja surnud, paar töömeest tänaval aknakatteid paigaldamas, hotellitöötajad ja siis üks vanem hallpea, keda me hakkasime omaette "meeriks" kutsuma. Kus iganes me olime, tema aina asjatas - küll vastuvõtulaua juures, küll restoranis, küll kohalikus pubis. Jagas korraldusi, tervitas külalisi ja õhtul suunas meid isiklikult (italjaano keeles muidugi) linnamäkke, vaadet nautima. Õhtul aga istus kogu linnarahvas külakeskuses, lobisesid, jõid õlut ja veini. Tõeline itaalia melu käis, mõnus kuulata-vaadata-nautida! See linnakest jään hea sõnaga meenutama.
Siia aga võtsime kaardi kätte, et kuhu siis järgmiseks. Tahtsime mere äärde jõuda, seega valituks osutus Genova linn. Suutsime seal makimaalselt 1 tunni jalutada kui panime juba ajama. Liiga suur linn, et seda nii möödaminnes hoomata. Liiklus oli seal ka väga õudne, rollerimehed kimasid ringi nagu poleks homset.
Ja ilmselt oli asi ka selles, et nii kohutavalt kuum oli. Üldse on Itaalias väga palav olnud. Eile näitas vahepeal meil termomeeter üle 37 kraadi. Vett kulub joomiseks liitrite kaupa.
Ja kuna Genova ei olnud meile meele järele, hakkasime sõitma rannikut pidi allapoole. Leidsime ühe imeilusa rannikulinnakese Rapaello lähistel. Sain elu esimest korda supelda Liguuria meres.
Õhtustasime ühes minu välja valitud pizzerias ja seal sain elu parimat pitsat. Ja see mozzarella pall, mis sinna peale oli pandud - midagi kreemisemat ja mõnusamat annab välja mõelda. Ideaalne!
Öö veetsime kuskil kiirtee parklas (ei olegi nii glamuurne see automatjaka elu) ja uuel päeval hakkasime suveniire kokku ostma Parma linnas. Tundub, et nüüd hakkab iga samm kodule lähemale viima. Kahjuks.
Ühe-kehe sihi kaupa paneme aga teekonda paika ja liigume. Ja nii mõnus on sõita, teades, et ei ole kohustust jääda paikseks, kui asukoht ikkagi ei sobi. Nii oli ka Garda järve ääres, kui esialgne sihtpunkt (alumine äär järvest) oli täielik rikkurite (vaprate ja ilusate) rajoon, snoobide pesapuu. Peatust tegemata sõitsime idarannikut pidi ülespoole ja avastasime Garda linna enda jaoks. Nii mõnus tunne, kui tajud, et see on "meie koht". Parkisime end ära, loputasime kuumuse järvevette ja hakkasime linna sammudega mõõtma (neid samme reisi jooksul saab ikka loendamatul arvul kokku. Vat sulle autoreisi :D). Garda oli mõnus rahulik, piisavalt väike. Hinnad turistikad aga siiski taskukohased. Järv kaunis, öömelu mõnus. Taaskord juhuslik kohtumine aga väga mälestusväärne.
Järgmisel hommikul tegime veel koos partide ja kaladega ühe supluse ja asusime sõitma selle reisi ilmselt kõige suuremasse turistilõksu - Veneetsiasse. Sinna autodega ju kedagi sisse ei lasta, linna servas asuvad tohutud parkimismajad. Kus on ka tohutud hinnad, otseloomulikult. Ühistranspordiga saab linna (võib ka jala). Ühistranspordi piletikassa juures on ainult hinnad - mitu minutit sõitu maksab mitu eurot. Ei mingit infot, millega saab sõita. (Mingi tramm sõitis ka seal ma nägin). No ja kui ma küsin müüjahärra käest, et millega ma selle pileti eest sõita saan siis, kas kas igasugu transpordiga, ka trammiga. Vaatas ta mind veidi lõbustatult ja üles - me sõidame siin paatidega, see on Veneetsia...
No okei, olen siis blondu, kui sa nii arvad. Aga ausalt ka olid seal trammid :)
Veneetsa - jah, omamoodi, omapärane, ainulaadne. Aga muud ei midagi. Väga kahtlen, et jään seda kohta igatsema.
Praegu aga istun Sloveenias kiivipuu all ja kirjutan Itaalia mälestusi.
Itaalia imes meid täiega rahast tühjaks. Kui mõtlesime, et Šveitsi vinjett, 40 eurot, on kallis, siis Itaalias pidi pea iga kiirtee külastuse eest 10 euri välja käima. Lisaks kõik need parkimised jms. Isegi gondliga me ei läinud sõitma, sest gondlihärrad tahtsid 80 eurot pooletunnise sõidu eest. No thankjuu, ma vaatan parem kuidas teised sõidavad :)
Aa, ja Sloveeniasse sisenenedes küsiti esimest korda meie dokumente ja vaadati isegi korraks autosse. Ps, loodan et Sloveenias ei ole nii hull see maskikultuur, kui eelmises riigis.
No comments:
Post a Comment