Šveitsi kiirkursus

Bonjourna, oleme tagasi Itaalias. Vahepeal käisime Šveitsis veits juustu söömas. Ja mägesid vallutamas.

Aga kuna Šveitsis on Internet üsna krõbeda hinnakirjaga (veits vaesemehe juttu ka viskan sekka), siis on nii mõnegi päeva emotsioonid kirja panemata jäänud. Seetõttu, kõigest järgemööda....

Eelmise nädala neljapäeval korraldasime pesukaru päevad - koristasime autot (sest nii väikse pinna peal elades läheb see suht sekunditega sassi), võtsime omale kämpingu - tegime metsalistest taas inimesed (oo, milline mõnu on nautida kuuma dušši, kui oled märja salvräti pesu ja mägijõe loputuse režiimil), saime isegi pisut pesu pesta. Sõime gurmeetoitu - põdralihakonservi wrapi ja limpsisime limoncellot peale. 

Reede hommik oli esimest korda reisi jooksul vihmane. Pidime koormakatte puude vahele tõmbama, et pannkooke küpsetada. Aga need maitsesid seal imehästi, kodust kaasa võetud maasikamoosiga🍓

Vihm iseenesest on ju tore, kui sa ei plaani minna mägiteedele vurama. Aga justnimelt Stelvio mägitee meid ju ootas.

Matkamine pilve sees

Nii paljukest oli teed näha enamus aega

See on siis ida-Alpide kõige kõrgem asfalteeritud tee ja juttude järgi väga kaunis. Just nimelt juttude järgi, sest me ise nägime seda teed vaid vilksamisi, kui pilved viitsisid hetkeks koomale end tõmmata ☁

Vaid hetkeks meile näidati teed, mida sõitsime

Neid mägiteid  (n. Bernina Pass, Gavio pass) mööda kurvitasime terve reede, niiet mu aju juba keerles seal kolju sees. Tõeliselt väsitav.... Ja lisaks nende kõguste vahetamisele (mis mõjub kõrvadele), väsitab ka see pidev temperatuuride vahetaumine. Kord on 3 kraadi sooja, siis jälle 30. Ja ma ei liialda, päeva jooksul muud ei tee, kui vaheta aina riideid :)

Vahetult enne, kui Šveitsi sisenesime, jõudsin veel VM lehelt vaadata, et alates esmaspäevast on see riik punases nimekirjas. Kui nii, siis nii. Koju jõudes vaja siiski tööle minna, ehk eneseisolatsioonist pääsemiseks vaja 2 päevaga riik läbi tuulata. Loomulikult tähendas see megapikkasid päevi, kiireid vaatlusi ja valikute tegemist. 

Õõõh, aga kuidas sa teed valikuid ja sätid oma teekonda, kui sul pole Internetti!!?? Appi, oli see vast väljakutse saada need paar päeva ilma Googleta hakkama :D

Valituks osutusid siis Interlaken, Lauterbrunner ja Oeschinensee. 

Interlaken

Pikema peatuse tegime vaid viimases ja seda lausa 10 tundi. Ehk siis, hakkasime hommikul 8 paiku astuma mäest üles. Ja tegime seda 4 ja pool tundi jutti, kuniks jõudsime 2800 m kõrgusele. Kui ma siin ükspäev kilkasin, et on milline karm, mutt ma olen, matkasin seal Austria alpides, siis tagasi vaadates - too "matk" oli nagu jalutuskäik külmkapi juurde. 

Hohtürli mägimatkatee viis meid absoluutselt viimase piirini. 

Oeschinensee järv, teel mäetippu

Umbes peale 3ndat tundi ma viskasin sõna otseses mõttes end maha selili ja olin valmis alla andma. Mingi imeväega ma seal maas lebades paar energiaraasukest veel kokku kraapisin ja jõudsin siiski tippu.

Kuskil seal all on algus.

Blüemlisalphüttes jõime terve liitri kuuma piparmünditeed. Vaikselt sulasid kondid üles, eluvaim hakkas tagasi peale tulema. Ja siis loomulikult terve tee tagasi alla. See oli küll füüsiliselt sadades kordades lihtsam, aga kerge ta ka polnud.

Rõõmsasti allamäge

Mat-gasell

Olime kaasa võtnud 2 õlut ja 2 põdraliha konservi (tervitused Mikule, kes meile need teemoonaks kaasa andis).

Seega koos selle piknikupausiga ja all järveäärse õllepreemia-pausiga veetsime kokku mägedes 10 tundi. Päeva sammud üle 41 000! Täiesti uskumatu, ma olen nii mega uhke enda üle. Siiamaani patsutan õlale :)

Ja täna hommikul oli tunne, et jalad ei tee üldse minuga koostööd. 

Nii - ja nüüd siis olemegi taas Itaaias, kuskil täiesti suvalises kohas (Alice Bel Colle), viinamägede vahel. Täna on puhkepäev. Mõnus!

PS, ja nüüd, tagasi levis, näeme, et  Šveitsis ja Austrias siiski tohiks olla, sest nüüd on VM mingid uued reeglid teinud. Niiet meie poole ööni sõit ja põgenemine riigist oli asjatu..........