Sammudes läbi Tsehhi

Valgel ajal linnadesse jõudmine mõjub ilmselgelt pärssivalt minu kroonikate kirjutamisele. Päevad on pikad ja üsnagi väsitavad, aga vaatamata sellele oleme kõigega rahul. Näiteks oma pisikese valge käekesega aprikoosi noppimine otse puult – nüüdseks tehtud. Paljudes aedades nägime autoga mööda sõites aprikoosidest lookas puusid ja kange isu tekkis endalegi neid saada. Lõpuks raksutasime paar tükki omale ühe pool-avaliku puu küljest. Kuna aga need olid väga-väga mõnusad ampsud, pidime mõne aja pärast uue raksu tegema. Seekord sai isu suht täis söödud. Muidugi sealtsamast linnakesest välja sõites, nägime teeääres mitmeid müügiletikesi, kes täpselt neidsamu puuvilju müüdi, alla euro kilo. Aga ostes oleks jäänud ju pool lõbu olemata!

Ronimist väärt vaade linnale

Eilse une tegime Cesky Krumlovi nimelises imeilusas linnas. Täielikkude kultuurihuntidena tegime linna peal tiiru nii õhtul kui ka hommikul. Tagatipuks ronisime lähedalasuva mäekese otsa, et saada veelgi parem  vaade linnale.

Ilmselgelt ei ole minu sõnavaras piisavalt palju omadusõnu selle kirjeldamiseks – oskan öelda, et oli väga kaunis. Ja kitsas. Parkimine osutus meie Subaarikule tõsiseks katsumuseks. Aga ära mahtus lõpuks.

Järv üle kilomeetri kõrgusel merepinnast

Täna hommikul ärkasime juba Domazlice linnas. Lihased eilsetest „jalutuskäikudest“ kanged. Ja mõni isegi valus. Peale eilset hommikust vaatenautimist linnale, sõitsime Šumava rahvusparki ja võtsime ette 6 km matka järve äärde. Tagasi oli ka vaja tulla. Veidi üle 1000 m merepinnast asus üks järveke, mis viimase kurve tagant paistis välja nagu kellegi tagaõue tiik. Peale pooleteisetunnist kõndimist ja jõdurate tõusude võtmist tundsin end väga petetuna ja pahasena Tsehhide peale – kes teeb sellisesse mõtetusse kohta matkaraja. Aga nurga tagant välja jõudes muutsin meelt – päris vägev järv siiski, mille taga oli justkui kõrge sein, kaetud oma elu ära elanud kuusemetsaga.  Väga ohtlik rada oli see ka, muide. Isegi silt hoiatas, et puu võib pähe kukkuda!

Eestlane metsas, all vasakul

Et päeva lõpuks ikka vähemalt 20 km jalge alla saada, astusime läbi ka ürgmetsast, kus puud olid suuremad kui elu ise. Tegelikult nii 50 m kõrgused. Tõeliselt võimsad ja kõrged puud – peaasjalikult kuused. Parajad panna Raekoja platsi, niiet üle kogu linna ikka paistaks. Nii suured, et ega pildi peale nagu ei mahugi. Midagi siiski koos ühe meessoost eestlasega (otsi pildilt) ma siia vaatamiseks saan panna.

Enamus ilusaid asju jääb pildile püüdmata. Enamjaolt on põhjuseks kurvilised teed ja pole võimalik lihtsalt peatuda, et hetke tabada. Lisaks – on vaateid, mis ei mahukski kaamerasse ja siis teemegi mälupilte. Senini on teekonnal ikka väga-väga palju ilusaid vaateid, hetki ja emotsioone!