Linna- ja loodusturism vaheldumisi

Päevakavad ei ole just tihedad nagu siinsed metsad, aga ikkagi kuidagi kiirelt kukub see Päike lõpuks alla. Mis seal ikka – ärkad, sööd, teed plaane, sõidad-seikled, sööd, sõidad-seikled ja juba oledki otsapidi voodis. Okei, väikse õllepausi aja enne uinakut ikka leiab.

Ka eile oli plaanis väga sisutühi ja rahulik päev. Hommikukohvi läksime jooma Chebi nimelisse väikelinna. Täiesti tavalised paneelmajad ehitatud otse kaunite vanalinnavääriliste hoonete külge. Sellise linnplaneeringuga te ilmselgelt UNESCO’sse ei pääse. Linna peal aga nägime suuri ja väga kutsuvaid reklaamsilte TravelFree piiripoodi. Kohe rool noolte suunas ja olidki nagu naksti sisuliselt Aasias. Kujutasime ette, et sakslastele oli piiri peale tehtud mingisugune mõnus ja soodne ostukeskus, kuid reaalsus viis meid pilukatest „firmariietega“ kauplejate seltskonda. Lettide vahelt leidsime siiski ka ühe Saksa mehe saksa vorste müümas – ta oli väga rõõmus eestlasi kohates, jutustas, et keegi tema sõber on meie kodumaal lausa inglise keele õpetaja. Ostsime paar vorstijuppi ja läksime kodutunnet otsima.

SOOS

Nimelt on siin Tšehhi lääneosas üks SOOS Natural Park, mis sisuliselt on üks soine ala. Väga kodumaine – märjad-niisked alad, ei mingeid mägesid, lihtne lame maa. Ainsa vahega, et seal tuli maa seest gaseeritud mineraalvett. Udupeen tunne ikkagi pihuga sellist soolast ja mullikestega vett otse suhu kühveldada.

Teel õhtusesse „kodulinna“ Karlovy Vary, tegime veel peatuse Loketi linnas.
Mõnus jäätis pihku ja imetlesime taaskord kaunist vanalinna. Jäätistega muide on siin nii, et tuleb vaadata, kust putkast vanad mehed jätsudega välja imbuvad, sinna tasub kindlasti sisse põigata. Nii head (ja odavat) jäätist polegi nagu mujal saanud. Aitäh, Tsehhi!

Aga Karlovy Vary –  linn, mis minu jaoks oli reisi alguses „must go“. Aga kahjuks pidime pettuma. Ei olnud kole, ei olnud igav. Mööda jõekallast pikaks venitatud vanalinn oli küll avar ja korrektselt üles vuntsitud, aga ei mingit hubasust ega suurejoonelisi emotsioone tekitavaid vaateid/hooneid. Ja pealegi jättis see kohati sellise väljasureva spa-linna mulje. Ju siis venelastel hakkavad rublad rahakotist otsa saama (venelaste seas popp koht).

Loketi lossike

Loomaia (Zoopark Chamutov) külastamiseks valisime ilmselgelt kõige parema päeva üldse – kraade oli täna üle 30. Ei teagi, kummad olid loiumad – kas kinnipeetavad või meie. Aga üldjoontes oli siiski tore.

Matka tulemus

Oma õhtu sisustasime ära kolmekilomeetrise kõnnakuga mäkke. Teekonna esimene kilomeeter kulges mööda lamedat maapida ning teise kahe joosul pidime tõusma üle 200 meetri. Seega iga arvutaja saab aru – ühe kilomeetri jooksul nii 100 meetrit kõrgemale. Ei ole hullu tegelikult, terve tee alla tulime lausa joostes! Nii lihtne see eluke siin ongi!

Lõpetuseks - üks õpetlik lugu loomaaiast, kus ema selgitab pojale, et esmapilgul puuhaluna näiv objekt võib osutuda krokodilliks.

Illustreeriv materjal ja sisu lahti selgitav osa asub SIIN.