Oleme viimaste aastate jooksul avastanud Alpe nii Austrias, Itaalias kui ka Ĺ veitsis – igaĂĽhel neist oma iseloom, võlu ja vaated, mis võtavad hinge kinni. Et Alpide kogemus saaks tõeliselt terviklikuks, võtsime sel suvel ette ka Prantsuse Alpid. NĂĽĂĽd on komplekt koos – nelja riigi mäed, orud ja kĂĽlakesed on kõik saanud omal nahal kogetud. Ja võin julgelt öelda: Prantsuse Alpid ei jää sugugi teistele alla. Nad on kĂĽll teistsugused - justkui laugemad ja sametised aga sellegipoolest imelised. Kõige kõrgema tipu Mont Blanci nägime ka eemalt ära, aga vallutusretke siiski ette ei võtnud.
 |
| Ăśhel hetkel soe ja suvine |
 |
| Teisel hetkel.... |
Ăśks asi, mis mulle Prantsuse Alpide juures eriti meeldis, oli nende matkaja- ja turistisõbralikkus. Erinevalt paljudest teistest riikidest on Prantsusmaal palju vabam suhtumine looduses ööbimisse – mägedes nägime rohkelt matkajaid, busse ja autosid, mille kõrval olid telgid või matkatoolid lahti. Ööbimine autos, isegi linnade äärealadel, on lubatud, kui see on ajutine ega sega kohalikke. Panime selle mõtte endale tuleviku tarbeks varna, sest eks unistame meiegi matkabussist, millega saaks rahulikult ja ilma keeldudeta seigelda.
Linnaturismiks Prantsusmaal valisime nn. Alpide Veneetsia - linn nimega Annency. Sinnna jõudes tekkis meil paras segadus seoses Prantsusmaa Crit’Air kleepsuga – see on kohustuslik, kui tahad sõita teatud linnadesse sisse, eriti saastepiirangute ajal. Kleeps tuleb tellida ainult posti teel ja ette, seda ei saa kohapealt osta. Meie oma säästliku väikese autoga tundsime, et ei peaks nagu midagi tõestama – aga sĂĽsteem on sĂĽsteem.
Et mitte riskida trahviga jätsime auto linnast välja parklasse ja läksime jalgsi edasi. Tegelikult oli see lõpuks hea otsus – Annecy vanalinn, järveäär ja väikesed tänavad sobivad avastamiseks palju paremini jalgsi kui rooli tagant.
Linn ise on täis lilli, tänavad on puhtad, hoolitsetud, rohkelt kanaleid ja mõistagi palju värsket autovaba õhku.
 |
| Annecy linnavaade |
 |
| Veel Annecyt |
Kuna tahtsime kindlasti Annecy linna avastada, aga ööbimiskohad olid kas liiga kaugel või siis sellistes kohtades, kuhu me autoga Crit’Air-reeglite tõttu lihtsalt ei pääsenud, siis otsustasime magada järve ääres autos parklas. Idee oli hea – vaade järvele, vabadus ja hommikul otse ujuma–, aga tegelikkus oli veidi teistsugune. Öö oli palav, inimesed parklas jäid kauaks jutustama ja uni jäi ĂĽsna napiks. Selline ränduri romantika, millel on oma võlu ja oma väsimus.
Edasi liikusime läbi Prantsuse Alpide Monaco suunas. Olime arvestanud, et tee võtab aega, aga tegelikkuses kujunes sõit veelgi pikemaks – ilm vaheldus, liiklus oli kohati tihe ja teetööd ning mägiteede aeglane tempo tegid oma töö. Ă•htu lähenedes saime aru, et Monaconi me enam ei jõua ja otsustasime jääda mägedesse ööbima.
Õnneks leidsime tee äärest ühe hosteli stiilis kodumajutuse, kust leidsime eest toreda pererahva ja võimaluse isegi pesu pesta. Ja lausa kuivatis seda kuivatada.
Kõrgeimaks vallituseks Prantsusmaal jäi seega meil 2802m ja seda seekord autoga.
Oleks nagu jõudnud Maa kiilaspäise peanupu otsa. Või Marsile. Nõrganärvilistele ma muidugi enamusi neid mägiteid ei soovitaks kus me seikleme, sest enamjaolt teed kitsad, järsakute serval ja ilma piireteta. Aga mul on väga usaldusväärne autojuht, kui keegi soovib laenata.
