Grossglockner Alpi tee ja muud mäejutud

Puhanud inimene raporteerib reisimuljeid. Nagu öeldud, ööbisime enne Austria kõige kõrgemale mägiteele minekut selle ees olevate tõkkepuude taga parklas. Ja tõkkepuud on seal mitmel põhjusel - esiteks on see tee tasuline, kui soovid autoga seda läbida, pead oma rahakoti sisust loovitama 45 eurot. Aga selle eest on kõiksugu külastuskeskused, vetsud ja parkimised seal tasuta. 

Teiseks suletakse piiriputka ja ligipääs teele õhtul ja üleüldse  ei tohi seal öisel ajal viibida. Isegi telkida mitte. Ikkagi looduskaitseala ja puha. Miks seda kõike seal kaitstakse, on igatepidi mõistetav - seal on igasugu floorat ja faunat mida tarvis kaitsta. Osa lausa haruldased. Nõnda ma nüüd siis kirjutan, et isegi ei tohi etteantud radadelt välja käia. Aga kas see vabastab meid süüst, kui ma alles nüüd seda teada sain? Me tegelikult siiski tegime mõne tunnise matka tähistatud rajal. Ja neid radu on seal iga nurga ja iga künka peal. Aga põhjamaalase hing ihkas lund katsuda - mistõttu me väikese kõrvalepõike ikkagi tegime. Antagu meile andeks :) Kes ei ihkaks teha juulikuus lumememme! Minul on see nüüd tehtud.

Juuli

Kui keegi iialgi kunagi peaks sattuma (või on sattunud) Austria Alpidesse, siis mõistab millest ma räägin - need vaated on igal sammul võimatult ilusad ja mäed lausa imevad su endasse. Kirjeldamatud ja võimsad vaated.

Klassikaline matkalõuna

Vaated...

Veel vaateid...

Ja mõnel on õnne seda kõike nautida igal ajahetkel, igal sammul. Näiteks lehmadel, kes oma kellukestega seal rõõmsalt ringi jalutavad. Või lammastel, kes muru söömise vahele sekka turiste uudistavad. Ja muidugi mur-murrid (tegelikult marmotid ehk ümisejad, aga meie kutsume neid nõnda hellitavalt). Neid ma kohe kindlasti tahtsin kohata ja läks õnneks - isegi pisikesi pojakesi silmasime.

Lehmad elu nautimas

Lammas poseerib

See 48 km pikkune mägitee viib ka Austria kõrgeima mäe lähistele (3798 m) ja teüe lõpp punktis on ka vaateplatvorm liustikule. Ja muidugi näeb seal üsna kindlalt ka mur-murre.

Liustik piilumas

Et aga mägede vaatamisest nii ruttu tüdimus ei tekkinud, siis läbisime veel sarnaseid teid, mis viisid ka üle riigipiiri (Timmelsjosh Pass).

Lehmad jalutamas tasulisel teel

Seal muidugi jäime natuke ajahätta, sest ka see tee on tasuline ja seetõttu õhtul kell 8 pannakse tõkkepuud kinni.  Meil oli 20 minutit selle ajani jäänud ja olime alles teel. Natuke pilti oli ka ikka vaja teha, mis sest et kiire. Kerisime akna alla ja järgmisel hetkel - kostus pauk!?! Nonii, auto kiiresti seisma, käsipidur peale ja kontrollima - kas tõesti rehv? Rehvikontroll edukalt tehtud jätkasime sõitu - aga mis siis ikkagi pauku tegi? Tagaistmel olnud kinnine krõpsupakk. Kui keegi mulle seletaks, miks võtab üks suletud pakk kõrgel mägedes sellise rõhu endale sisse, et plahvatab, oleksin tänulik.

PS, Kahe mägitee vahele jäi veel poeskäik. Miks sellest kirjutada - sest mul on kaasas mees, keda suvalises Austria külapoes tervitatakse lausa nimepidi. Ja kodukeeles. Miljon eestlast ja kõik maailmas laiali.

Nii meiegi. Eile seal, täna siin. Täna võis meid kohata näitejd Aqua Dome veekeskus-spaas. Terve pikk päev logelemist, saunatamist ja ujumist. Termaalveed otse mägedest ja mägede vaated otse Austriast. Arvestades seda, et juba teist korda oleme mitutuhat kilomeetrit maha sõitnud, et siin puhata, peab see koht midagi väärt olema! Kui tekkis sinulgi nüüd mõte siia tulla - siis hoiatan igaks juhuks ette, et pool sellest spaast on palja-tilli-spaa. Mitte et me otsiks selliseid, lihtsalt siinmail on selline kultuur. Inimene on inimene ja keha on keha. Ja meie kehad on nüüd igatahes puhanud ja puhtad!

Hetkel aga kuulan, kuidas vihm krabistab telgil ja mõtlen, et läheks õige homme Šveitsi! 

Suvereis Euroopas 2025

Istun siin Austria mägedes 2000 m kõrgusel ja teatan pidulikult - oleme taas teekonnal. Just sellistel hetkedel peamegi blogi!

Blogspot

Sest üle kõige on maailmal vaja üht vaba last. Või kaht. Ja siin me nüüd oleme, vabad liikuma sinna kus soovime, kuhu tee viib, kuhu hing ihkab. Oleme alustanud üsna rahulikult, käsil on me suveotsingute viies päev. Eile lõpuks vist kohtusime Suvega. Baltikumis, Poolas, Tsehhis - kõikjal asendas suvekuid november oma maksimaalse 14 soojakraadiga ja lõputute vihmapilvedega. Ja kaasaelajaid võin rahustada - tundsite ilmaasjata muret suletud piiride ja piirikontrollide üle - ei ole meid senini kordagi peatatud, ometi oleme ületanud 6 korda erinevaid  riigipiire. 

Suve leidsime lõpuks üles kohas. mida külastasime ka 5 aastat tagasi. Ikka sama ilus Traunsee järv Austrias. 

Traunsee järv, Austria

Teatud mõttes taas-tallame oma vanu radu, samas taas-avastame ja taas-naudime. Meie üllatuseks on nii mõndagi 5 aasta jooksul muutunud - näiteks inimesi on masside kaupa rohkem. Olgu, tegelikult see meid ei üllata, sest 5 aastat tagasi oli koroonasuvi ja ainult meiesugused hullukesed võtsid selliseid ohtlikke teekondi laia maailma ette :) Kuid nüüd on maailm kõigile avatud ja ka meid on eesootamas täiesti uusi avastusi ja lausa uusi riike! 

Panime punkti maha, et just siin Grossglockneri mägitee (rohkem infot SIIN) alguses algab meie tõeline puhkus. Siiani oli vaid teekond. Eelmise korra kogemuse najal teadsime, et tee alguses on suur tasuline parkla. Kuna magame autos, siis jäime sinna ankrusse. Maksime 10 eurot ööpäeva parkimise eest ja hakkasime kõheldes oma õhtusööki keetma. 

Meie uhiuued mööbliesemed

Eks ikka kõheldes seetõttu, et otseselt campimine polnud ju lubatud. Aga ka keelatud mitte. Õhtu jooksul lisandus teisigi auto-majutujaid ja saime rahulikult uinuda. Hommikuks oli akendel (nagu ikka) kena veekiht. Siinkohal teen (täiesti tasuta ja tasustamata) reklaami Kärcheri aknapesurile, mille me sel aastal soetasime ja mille abil saame aknad imeliselt kuivaks! Soovitame automatkajatele!

Aknad kuivaks 

Kui keegi veel tahab soovitusi - küsige aga. Aitähi (või soti) eest jagame oma uhket kogemustepagasit meeleldi :)

Sest ega meilegi on juba käesoleva reis jooksul soovitusi jagatud - Poola kiirtee parklas kohtusime ühe Hispaania poolt tuleva poolakaga, kes soovitas meil osta suurem auto, et me saaksime autos magada. Ja kui me kinnitasime, et me seda tegelikult juba teemegi, siis soovitas ta meil osta autoventilaator, mille abil on ka soojas kliimas enam-vähem inimlik autos ööbimine.

Me nüüd lõpetame oma hommikusöögi siin kaunil mäekünkal, kus vaated võtavad hingetuks (või on asi hõredas õhus) ja lähme sõidame edasi. 

Tervitused!

Tervitan kõiki kaasaelajaid!!! (mõni õnneks ikka on)

Blogimise ja hommikukohvi vaade

Uinumise ja ärkamise vaade

Tere taas, Garda

Itaalia reisi finiš ja lõpusirge paistab. Soovisime lõpetada seikluse ilusa kõlava noodiga, mistõttu pöörasime autorooli taas Garda järve poole. Täpselt kolm aastat tagasi, täpselt samal kuupäeval juhtusime olema täpselt samas kohas - Garda linnas. Nostalgiliste mälestuste terviseks tõstsime klaasid täpselt samas baaris, kandsisn täpselt seda sama kleiti, mis mulle tookord 3 aastat tagasi sealtsamast linnast osteti.  Isegi seesama teenindaja oli veel seal tööl!

San Marinost Garda poole liikudes jäi teekonnale ette ka sama järve kaldal asetsev Lazise. Linn, mis on turistiportaalides ja foorumites väga kiidetud ja hinnatud. Rahvahulga järgi oli seda ka koha peal näha. Jõudsime vahetult enne päikseloojangut sinna, kohvikud- restoranid olid rahvast täis, samuti vanalinnatänavad, promenaad ja suveniiripoed. Linn jättis välimuse osas tõesti hea mulje, kuid meie maitse jaoks natuke liiga palju rahvast.

Lazise

Aga kuna see oligi mõeldud vaid vahepeatusena, siis ööseks liikusime siiski oma armsasse Garda linna. 

Hommikul otsustasime taaskord laenutada omale rolleri. Seekord saime terveks päevaks oma kasutusse kauni türkiissinise Vespa (Itaalia ise toodab muide neid iludusi). Kaasa saime ka sõidusoovituse - teha mägedes üks maaliline ringkäik. Võtsime soovitust kuulda ning hüppasime oma suveriiete ja plätudega pukki (mis rendileandja sõnul on väga itaallaslik - sõita plätudega).

Kokku kimaskme läbi vast 130 km. Ja käisime ära üle 2200 m kõrgusel. Seal muidugi oli juba meie suveriideid arvesse võttes väga väga külm, õnneks olin mina istmel tagumine ja tuulepoisid minuni jõudsid vähem. Aga neid vaateid on ütlemata keeruline sõnadega edasi anda. Autoga sõites on see kõik ikka hoopis teisiti. Siis sõidaks nagu mingis virtuaalreaalsuses aga rolleriga, sa oled päriselt selle sees! Ühel hetkel jalutasid suures pirakad helepruunid veised mööda teed meile vastu. Siis külitasid lambad aasadel kahel pool teed. Karjamaadel hobused ja veel veiseid. Kõik need orud, mäed, pilved.. kogu see atmosfäär. Kõige parem sõna selle kõige kirjeldamiseks on - amazing!!!! Pilte väga palju ei teinud, kõik talletasin oma sisemisele mälukettale. Hindan eelkõige ohutust, seega kurvilistel teedel ei hakanud peatusi tegema ja ühe käega sõidu ajal ma ammugi pilte ei hakanud tegema.

Tasasemale pinnale tagasi jõudes möödusime ühest suurest hoonest, mida ümbritsesid viinamäed ja üks tagasihoidlik silt viitas sellele, et äkki saab ka veini sealt osta.

Ja taas kinnitan veendunult - elu tuleb usaldada. Toscana piirkonnas reisi algusepoole liikudes soovisime külastada ka mõnd veinimõisa. Kuid ei leidnud sobivat paketti ( kas ei sobinud asukoht või hind või lahtiolekuajad). Tegelikult olime osaliselt vist käega löönud, mõeldes et jääb nägemata, siis jääb nägemata. Ning nüüd peatusime seal hoone juures, millest mööda juhuslikult sõitsime. Meid võttis vastu väga tore keskealistest veidi vanem paar. Ütlemata lahked ja armsad inimesed. Kutsusid meid sisse, tutvustasid meile oma erinvaid veine ja vahuveine, mida nad toodavad. Meile pakuti ka  maitsta neid joogikesi, anti mõned suupistedki kõrvale. Pakuti võimalust ka puu alla laua ääres vett juua ja puhata palavast reisipäevast. Nad näitasid meeleldi oma viinamarjapõldu, oma veinikeldrit ja tootmist ehk "laboratoorimi" nagu nad ise seda nimetasid.  Meil oli väga tore vestlus, elust, reisimisest, ametitest. Tuli välja, et peremees on küll itaallane, kuid enamus elust ringi rännanud mööda euroopat, kuna lapsest peale on töötanud tsirkuses (rattasõiduartistina) aga kui kohtas oma tänast abikaasat, jäi paikseks ja nüüd teevad veini. Ta ise küll naeris, et tema on ainult tugipersonal, et tema ei tea veinitootmisest suurt midagi. Ja kõik see degustatsioon ja tutvustus oli lihtsaöt heast tahtest meile tehtud! Aitäh, aitäh, aitäh 🤍

Veinid olid väga mõnusad. Ostsime ka koju nautimiskes mõne pudeli ja lubasime neid jälle külastada, kui sinnakanti satume. 

Õhtul suplesime mõnusas selges Garda vees. Lõunapoolne järv on oluliselt soojem kui põhjas. Sai tõesti mõnuleda ja hulpida. 

Meie viimane õhtusöök Itaalias oli ühtlasi ka reisi maitsvaim. Juba eelmisel õhtul linna peal jalutades märkasime restorani külastajate laual suure panniga paellat, mida kindlasti soovisime proovida!

Menüüs oli 2 paellat - üks kala oma ja teine mereandidega. Mina ise oleks kohe hoobilt tellinud krevttide ja karpidega riisiroa, aga teades, et üle laua istiv õhtusöögikaaslane pole eriti vaimustuses meremolluskitest, jäi valikust sõelale siiski kalaroog. Kolm korda võite arvata  kas me ka saime selle, mille valisime? Ei, me saime selle toidu, mille mina oma PEAS olin valinud. Aga kuna me olime päris kaua oodanud ning päev läbi söömata, ei hakanud me seda tagasi saatma. Lõpuks kraapisime panni ka puhtaks ja mõlemad tunnistasime üksmeelselt, et see oli reisi jooksul parim maitseelamus. Kõik maisted sobisid imeliselt kokku ja mereannid olid ideaalselt küpsetatud. Aitäh elule, jälle sain mis tahtsin :)

Õhtu lõpetuseks kinkis Garda meile ühe tasuta vabaõhukontserdi, mille järgselt pugesime autosse tuttu ning viimane öö Itaalias võiski alata. 

Arrivederci!

💚🤍❤

San Marino

Päikesevannid võetud. Puhatud. Mereannid maitstud. Vahemeres supeldud. Mida veel soovida. Vahelduseks mõnda teist riiki? Aga miks ka mitte!

Kõigest 20 km kaugusel Riminist asub kaunis San Marino. Koht, kuhu saab osta merevaatega kodu, mis sest, et tal endal puudub igasugune merepiir. Muuseas maailma vanim vabariik ja pealegi kõigest 2 korda suurem kui Pärnu (60 km² ).

Nii kui meil oli eestlastega Riminis vestlused peetud, hakkasime San Marinosse suunavaid viitasid järgima (tegelikult sõidame muidugi Waze juhendamisel...). Uue riigi "vallutamine" on alati põnev. Riiki pääseb vaid üht teed pidi, piiriületusest andis märku vaid väike riiginimega sildike. 

Nagu kohalikud ise ütlesid, siis neil on seal elu odav, kuna neil pole seal  kõrgeid maksusid nagu nende ainsas naaberriigis Itaalias. Päris tavainimeste poodidesse me ei jõudnudki, kuid isegi turistipoodides olid tõesti asjad imekombel odavad. Mitte küll nii odavad, et hakka kohe kaubaautoga kohale sõitma, kuid hinnavahe oli selgesti eristatav. Aga piirikaubandust oli märgata, mitmeid suuri outlet poode oli ehitatud, et naabrid saaksid ka tunda soodsama elu võlusid.

Mitmepäevast peatust me ei teinud, küll aga külastasime vanalinna, ronisime riigi kõige kõrgemasse tippu (Monte Titano, 739m), tegime mälestuseks pilte.

Taamal sinine Vahemeri

Ostsime suveniire, einestasime... väga meeldiv riik/linn (pealinn on samanimeline). Tohutult puhas, hästi hooldatud, imekaunite vaadetega. Tundub, et elu läheb seal neil kenasti, miinimum palk interneti andmetel oli eelmisel aastal pea 1600 eurot, mis on üks maailma kõrgemaid.

Veetsime seega kauni päeva selles vabas riigis, mille sini-valge lipu peal on samuti kirjas LIBERTAS, ehk vabadus!  

Teadupärast aga autoreisi iseloom on selline, et päris palju ajast veedetakse autos. Nii me siis sättisime end jälle esiistmele, panime kaardirakendused tööle ja - teele! See on meie vabadus ;)

Rimini

Ilus oli olla, sest kole oli möödas.  Nagu ütleb SingerVinger. Meie uus plaan hõlmas endast seda, et keerasime ninad ida suunas ja sooviga vähemalt üks päevake rannapuhkust saada, asusime teele. Läbilõikeliselt mahub läänerannikust idarannikuni umbes kolme tunni jagu sõiduaega. Arvestades seda, et hakkasime liikuma üsna hilja, tegime poolel teel ühe unepeatuse. Nii kui jõudsime sisemaale, hakkas süda kergemaks minema. Tundub, et tegime õige otsuse. Meid ootas ees kodumaiselt kaunid lauged põllud.

Romantilist sumedust lisas parasjagu loojuv päike. Leidsime eest üsnagi kaasaegse linna, laiade tänavate ja uuemat sorti korrusmajadega. Meile pakuti mõistliku hinnaga majutust lukuslikus hotellis. Kuna antud asutus pakkus võimalust paarikestel kaunis kohas abielluda, oli ka õueala väga kaunilt kujundatud ja kaunistatud.

Ostsime pudeli valget veini, koti jääd (Itaalias veini juues alati lisa pudeli hinnale jääkoti hind, sest siis saab mõnusasti veini sinna sisse torgata ja oma joogipoolist jahedalt rüübata) ja nautisime sooja õhtut Lucera nimelises linnakeses.

Hommikupoolikul asusime ranna poole teele. Ja rand oli tõeliselt kaunis! Võrratud sinised värvid, nii nagu soojal maal peabki olema. Me küll ei saanud majutust sinna kuhu soovisime, kuid leidsime lohutust sellest, et idapoolne rannaserva asustus on justkui mõne teise riigi osa. Puhtus, puhtad tänavad ja teed, korrektne ja ilus haljastus.

Ja huvitaval kombel, reisi planeerides, ei leidnud me kuskilt soovitusi seda piirkonda külastada.  Meie omalt poolt küll saadame lendu kiitvad sõnad. Lõuna-põhjasuunalist rada järgides jõudsime lõpuks kuurortlinna Rimini. Laia liivarannaga ala piiritlemas kilomeetrite kaupa Aadria merd. Avalikku rannariba seal küll  andis otsida, sest kõik on teatud hotellide "omad". Võid seal küll aega veeta, aga toolide ning päiksevarjude rivi on pikem kui Balti kett ja nende kasutamine on kõik tasuline.

Ka meie ööbisime sedakorda rannaäärses hotellis, seda lausa 2 ööd. Et jõuaks kuurortlinna vääriliselt süveneda. 

Süvenesime kohe mõnuga, mõlema päeva sammude arv oli 25 tuhande ringis. Esimesel õhtul uudistasime hotelli lähiümbrust - kaubandust, baare, restorane. Turiste oli palju, keeli kuulis seinast seina. Palju oli ka kauplejaid ning suurejoonelisi ideid raha teenimiseks. Alustades tänaval massaaži pakkumisest kuni punupatsideni välja. Neid "kohalike" tumedanahaliste naiste poolt punutud patse ma nägin omajagu inimestel peas, aga tuleb tunnistada, et minu silmis need väga kaunid välja ei näinud. Ka rannas liikus ringi igasugu ärimehi - suur stend päikeseprille kaenlas, terve rivi käekotte kaela riputatud, näpu otsas kõlarid või hoopis tuulelohed. Ka kleidi kaupmehi liikus sinna tänna. Elu kees ühesõnaga. Meile piisas rannas õnneks vaid soojast veest ja lõunamaapäikesest ☀

Teisel päeval ostsime viisakate kodanikena bussipileti (suht ainsad turistid vist, enamus paistsid jänese moodi) ning sõitsime Rimini vanalinna. Mitmendat nädalat juba Itaalias, aga ikka ei suuda harjuda teadmisega, et siin elatakse elu teisiti. Ehk siis lõunal on siesta ja enamus asutusi suletud kuniks saabub jahedam õhtune aeg. Aga jalutamist see ei takistanud ja vanad hooned ning J. Ceasar kuju sai sellegi poolest ära vaadatud. Ja mõelda vaid - seal linnatänavatel käidi tohutu suure tolmuimejaga prahti korjamas. Seega - oskavad küll puhtust hoida, aga teatud piirkondades vist ei taha.

Vanalinnast tagasi liikudes oma "kodukanti" jäi teeserva tohutu kaubatänav. Ujukad, kleidid, päikeseprillid, suveniirid, rannakaubad, käekotid, kohvikud, restoranid ja siis jälle samamoodi otsast peale. Kõike kokku vast 7km jagu. See muidugi jätkus veel kaugemale, aga siis jõudis kätte aeg einestada ja oma hotellist kaugemale ei olnud enam jaksu kõmpida. Igatahes. Mõlemal õhtul valisime midagi mereannilist süüa, sest kui mere ääres siis.... ja ikka mulliga valget veini, mis Itaalias igalpool maksab restoranis ikka haledalt vähe. Majaveini liitrihind ujub seal 9 kuni 15 euro vahel. 

Riminis saabus kätte ka reisiteekonna see tähtis päev, kus kohtasime eestlasi. Seda kohe esimesel hommikusöögil. Me hoidsime küll madalat profiili ja võimalik, et nemad meid ei märganudki. Aga sama hästi võisid nad meie moodi teeselda. Kuid hotellist lahkudes märkasin kaasmaalasi ja soovisin neile head aega. Väga armas neist, et nad rõõmustasid ning tulid meiega ka rääkima! Küsisid, kus me käinud juba oleme ning uurisid edasiste käikude kohta. Rääkisid meile hoiatuseks ka taskuvaraste loo (kuidas neil bussis mingid tüübid hakkasid kotte julmalt kahmama). Ühesõnanaga, armas kohtumine!

Ja toredad kohtumised ongi reisidel üks kõige põnevam osa!!

Uute kohtumisteni.

Ranniku-horror

Eestlaste hea maine üles turgutavad, asusime oma suitsuhaisulisest ja räpakas asumist ranniku poole teele. Enne aga tahtsime vaadata üle Vesuuvi vulkaani. Mis õnneks viimati tuld purskas aastal 1944. Natuke wikipedia infot ka:

"Kuigi Vesuuvi kraatri põhjast on viimasest purskest saadik vaid auru ja suitsu tõusnud, siis peetakse seda jätkuvalt üheks maailma kõige ohtlikumaks vulkaaniks, sest see on varemgi ajaloos vaikne olnud. Kuigi purset vahetus tulevikus tõenäoliseks ei peeta, on kaugemas tulevikus selleks siiski suurt oht, sest vulkaanil on varem olnud kalduvus äärmiselt ootamatutele ja vägivaldsetele pursetele ning sellel võivad olla katastroofilised tagajärjed, kui arvestada, et mäe ümbruses elab üle 3 miljoni inimese"

Paistab nii Vesuuv kui räpane teeäär

Vesuuvi me nägime, sõitsime poolele teele ka üles. Aga kuna me polnud mäepiletit ette broneerinud, siis sel hetkel kui asusime ostma, oleksime pidanud ootama ligi 4 h oma pääsu päris tippu. Aeg on raha ja seetõttu vaatasime kogu seda vulkaanilist ilu pisut madalamalt ja lõpuks (lõppude lõpuks) võtsime päris päriselt suuna rannikule. Ma rõhutan seda nii korduvalt, sest ma olen juba päevade kaupa seda kaunist hetke oodanud. Et saaks randa!

Vaade poole Vesuuvi pealt allapoole

Otsustasime isegi korraks kiirteed kasutada, et aega kokku hoida. Mujal riikides on kiirteed vist kõige puhtamad alad riigis. Aga siin nägime taas suuri prügihunnikuid, hooldamata teeääri, räppa, mustust, korralagedust. Ebameeldiv.

Esimestesse rannaäärsetesse linnadesse jõudes tervitas meid ko-hu-tav liiklus (ja jätkuv hooletus oma elukeskkonna suhtes). Tavapäraselt oli tee kahe suunaline. Ühes servas parkisid autod, teises servas rollerid. Ja seal keskel vähemalt viies reas sõitvad sõidukid. Pole imestada, et autod kõik mõlgilised ja kriimustused  peeglid kas ripuvad auto küljes või siis on kuidagi teibiga külge tagasi kinnitatud. Isegi politsei autot nägin, mille peegel oli teibi abil taas-kinnitatud algsesse asendisse. Meie auto on õnneks veel elu ja tervise juures. Aga meil on ka eeskujulik autojuht. Erinevalt kohalikest. Tundub, et siinmail on liikluseeskirjad ullikestele. Vägisi tekkis tunne, et "stop" märk tähendab siin liikluskultuuriruumis midagi muud kui meil ning "anna teed" märk viitab vist hoopis sellele, et teed tuleb võtta, vägisi. Kunagi ei tea, kummalt poolt autot mõni roller mööda süstib.

Näide liiklusest

Närvid krussis, pulss kõrgel rühkisime ikka edasi. Me tõesti lootsime Sorrento poolsaarel võtta ühe kauni kämpingu, seal puhata, supelda, veinitada... Aga see turistide hord mis meid seal vastu võttis, on ebareaalne. Jah, mida me siis kõrghooajal Itaalias muud ootasime. Ei tea isegi.  Aga mitte seda, et suured turismibussid, autod, rollerid kõik segamini nendel kitsastel mägiteedel ringi lasevad. Samal ajal seesama kitsas tee on mõlemalt poolt kinni pargitud vaadete nautijate poolt. 

Olukorra kirjeldus: meie ees sõidab väike buss, selle ees suur turisti buss. Meie taga on pikk autorivi, tee serval pargivad autod. Ja vastu tuleb veel üks suur lahmakas buss. Mööda bussid üksteisest kurvi peal ei pääse, mis tähendab seda, et meie eesolev buss hakkas vägisi tagumistele peale suruma ja kui sa ei taha, et ta sust pannkooki teeb, siis tuleb tagurdada. Ja loodad, et ta sust üle ei sõida, sest ega tal ju kaameraid taga pole. Sõitis vist põhimõttega, et ma ju tunnen kui ruumi enam pole. Pilti ma sel hetkel ei taibanud teha, ärevus oli laes ja reaalne hirm naha vahel. Bussi ja meie numbrimärgi vahele mahtus vist vaid mõni juuksekarv. Me saime ju tahapoole liikuda vaid niipalju, kui meie taga olevad autod tagurdasid. 

Busside kohtumine kitsal mägiteel

Ühesõnaga, me ei suutnud mitte vähimalgi määral nautida neid vaateid, mis tegelikult on kahtlemata väga uhked ja ilusad. Aga külastama peaks siis seda piirkonda ilmselt talvel, et ei peaks keskenduma ainult ellu jäämisele seal liikluses. Aga vähe tõenäoline, et siia lõunapoole tahan enam tulla, sest mulle ei meeldi räpakollid.

Tegelikult on ilus

Küll ühe peatuse lõpuks suutsime teha, linnas nimega Minori. Aga selleks ajaks oli minu närvikava juba nii üles krutitud, mul oli palav, kõht tühi, pettumus hinges ja viimane piisk karikasse oli see, et ma ei saanud oma juukseharja asjade vahelt kätte. Päädis see kõik sellega, et ma puhkesin keset parkimisplatsi nutma, kastsime end korra Vahemerre, et emotsioonid maha jahutada, võtsime väikse ampsu ja aeg oli uut plaani hakata pidama.

Lõpetuseks oli meil hing ikkagi nii täis, et vaatamata sellele, et plaanisime tegelikult edasi sõita mööda rannikut, katkestasime oma plaani ja põgenesime sündmuskohalt.

Üle Toscana põldude

Suured lootused silme ees, asusime Garda järve äärest ranniku suunas teele. Veel hüvastijätuks kostitas mägede serval meid veel üks tormike, kus pidime paaril korral autoga varju otsima - justnagu kaasteelisedki. Igaüks - kus keegi aga sai - silla/viadukti alused, tankla varjualused, kangialused jne. Sellist tugevat rahet pole enne kogenud. Hirm oli tõepoolest nahas, kuna selline tunne oli, et rahe peksab esiklaasi katki. Alles sellele eelneval päeval oli rahe Itaalias ka inimesi tapnud ning lisaks liikus ju ka tornaado sealkandis ringi. Tere tulemast soojale maale!

Ja tegelikult on veel terve see nädal põhja Itaalias tohutud äikesetormid, suurte kahjustusega. Kõik seotud selle kuumalainega, mis ei taha kuidagi murduda.

Mohito jää 

Torm

Kiirteedele me ronida ei soovinud, tahtsime näha, mis elu väikelinnades ka elatakse. Nägime ikka väga trööstituid vaatepilte - suured asumid, justkui maha jäetud. Kõik räämas ja lagunenud, heakorrast pole keegi kunagi kuulnudki. Suured kaubanduskeskused suurte parklatega, aga tühjad, vaid tuul sahistamas prügi ühest servast teise. Ja sellist vaatepilti nägime korduvalt ja korduvalt - majad, hooned justkui on, aga inimesed...?  Mis juhtus Itaalia? Öeldakse küll, et ega elu seisma ei jää, aga tundub et seal siiski on jäänud. Niiet -  kes arvab, et Itaalia on turistiriik - siis ei, seal on kõigest turisti linnad. Meie aga lasime kõhklematult edasi, sest ilusad vaated ja põnevad turistialad ju ootamas - Toscana, rannaalad, Positano, Amalfi rannik jne.

Edasine teekond viis tõesti läbi Toscana maaliliste põllumaade ja viinamägede. Sekka mõningaid mäepealseid vanaaegseid kivi-linnakuid/kindluseid.

Toscana

Veel Toscanat

Tüüpilised kivilinnad

Uhked oliivisalud, mõnusad väikesed linnakesed, sildid mis viitasid erinevatele veinimõisatele. Paraku ei saa öelda, et kõik nii luksuslik ja uhke välja nägi.  Taaskord oli ka räämas talusid ja ajast ja arust eluolu. Äääremaale iseloomulikud kehvad teeolud. Muide, jõed olid kõik kuivanud. Ei tea, kas põuast või põllumajanduslikust ülekastmisest, aga nägime vaid tühje sänge.

Kuivad jõed

Eks meil oli utoopilised illusioonid - silme ees imekaunid veinimõisad, igaühe uksel võõrustajad veiniklaasiga vastas. Aga reaalsus ei olnud päris see, mis google pildid ja filmides nähtu. Mis teha. Kimame aga edasi, küll rannik on uhkem!

Enne seda tuli muidugi ka paar korda öömaja leida. Päris suvalises kohas ei julge autos ka magada, eriti kui öösel on õies 30 kraadi ringis sooja ja tahaks ikka aknad alla lasta. Majutuse leidmine osutus üsna keeruliseks, sest suvisel kõrghooajal võetakse vastu minimaalselt 2-3.ks ööks. Aga meie kui läbirändajad pole erilised tulutoojad, niiet rännake aga edasi. Tavapärane Booking süsteemi lappamine ei viinud kusagile, seega otsisime google-mapsist infot, käisime ukselt uksele ja nii me kuidagi ikka öömajale saime. 

Üks tore ööbimine oli näiteks  Pitigliano linnas, uhke kalju otsast keskaegne linn. Olime lihtsalt läbisõidul, jalasirutuspausil aga näe - hakkas meeldima ja jäimegi.

Pitigliano

Muidugi öömaja kättesaamisega oli palju jama ja janti, sest infot enne broneerimist (Booking) oli vähem kui oleks pidanud olema. Näiteks - kujutasid omanikud ette, et saadame neile oma krediitkaardi andmed (meili teel), või kui see ei sobi, sõidame 9 km kaugusele neile raha viima. Aga kuna me olime lõpuks (peale mitmeid telefonikõnesid) juba väga pahurad, siis nad andsid siiski võtmekapi koodi ja saime oma luksuslikus keskaegses korteris öö veeta. Ja rahale tulid nad siiski ise hommikul järgi. 

Aga linn ise oli tõeesti vanaaegselt kena. Ja sealsed inimesed ka üldjoontes tundusid lahked ja rõõmsameelsed. Ma küll ei kujuta ette, mis tunne võib olla päriselt sellises kitsaste tänavatega kivilinnas kalju otsas elada aga.... ju neile meeldib.

Meie uks korterisse

Ühesõnaga lõpp hea, kõik hea? Korra tõstis (osaliselt) tuju termaalallikate külastamine Saturnias. Imeliselt sinine vesi, erinevate looduslike vannikestega/astmetega. Üle 37 kraadi soe tervendav vesi tuleb maast välja ja kõik huvilised võivad seal tasuta kümmelda.  Kuna varjus oli õhutemperatuur umbes sama kõrge, kui vees  siis seal laus-päikese käes väga pikalt ei suutnud vanni võtta. Kogemuse ja vaatepildi mõttes vägev, aga taaskord - üle rahvastatud. Suplejate arvukuse tõttu ma eriti pilte ei teinud, sest mulle ka ei meeldi kui ma ujukatega kuskil vedelen ja siis mingid suvakad klõpsutaks oma perekonna albumisse minust pilte. Või veel hullem, kuskile netiblogisse :)

                                                Aga panen siia ühe illustreeriva netipildi:

Google pilt

Ja siis... Lähenedes Itaalia läänerannikule, vaatame ja imestame, mis inimeseloomad siin Itaalias küll elavad. Nii tohutu räpasus ja prügi risustus, et hakkab kohe piinlik inimkonna pärast. Prügikastid justkui on, aga prügi on kottide kaupa seal ümber, teeääred on silmnähtavalt aastate tagust sodi täis. Rehvid, liiklusmärgid, kõik tarbesodi, olmesodi...Väga väga kole vaatepilt. 

Prügiteemalised pildid

Võiks ju mõelda, et pooleldi päästab päeva see, et teeääres kasvavad uhked õitsevad põõsad? Minu jaoks mitte. Minu jaoks täiesti arengumaa vaatepilt, aguli tunne 😞

Nina krimpsus siiski jõudsime saapa läänerannikule. Enne kui lõpuks julgesime kuskile parkida ja öömaja paluda (paar tundi sõitu põhjast lõuna poole), oli ammu pime ja süda pettumust täis. Haisev, räpane, hooldamata, ebaturvalise olekuga vaatepilt viis igasuguse motivatsiooni edasi seigelda. Ja seda kõike vaid mõnikümmend kilomeetrit Napolist eemal.

Magada on ju vaja, selge see! Peatusime too öö hotellis, kus tuba haises suitsetamise järgi, elekter läks poole öö pealt ära (konditsioneer lakkas töötamas, palav....), rõdult avanes pilt tänavale, mis oli taaskord räppa täis... ühesõnaga, mis ma siin ikka heietan. Saate aru küll, mis pilti ma üritan siin maalida.

Vaade aknast

Meesterahvas, kes hotelli pidas, ajas meid esialgu segi venelastega ja ütles, et tema seda rahvust ei majuta. Dokumentide ja google translate abil tegime siiski selgeks, et Eesti on ikkagi üks teine riik ja seal elavad eestlased. Lõpuks oli kohalik italiano härra väga sõber meiega ja oli nii rahul, et kutsus meid alati tagasi sinna ööbima. Kinkisime talle väikse pudeli Vana Tallinnat ka. Levitame eestlaste head mainet 😀

Ja nagu arvatagi võib - unevajadus rahuldatud, liikusime aina edasi.