Kodutee ja kokkuvõte

6300 km ja 12 riiki hiljem oleme taas tagasi kodus.  Garda järve äärest lahkudes oli esialgne plaan veeta üks öö kuskil teekonnale jäävas asumis Brno suunal. Sobiva koha leidsime Saksamaalt, Chiemsee järve äärest. Taaskord imeline avastus, panime punkti kaardile - sest meie silmis tasub külastamist ka tulevikus.

Brnos käime alatihti - nii lõuna poole minnes, kui sealt tagasi tulles. Suurepärane koht õllesõpradele ja pubikultuuri austajatele. Isegi rikas ei pea selle jaoks olema. Esialgu plaanisime seal olla 2 ööd, kuna olime läbi suure vaeva broneerinud 1. augustiks sinna linna auto hoolduse, kartes et kilometraaž läheb hoolduse mõistes lõhki, enne kui reisi lõpetame ja kodumaale tagasi jõuame. Tagasiteed alustades tegime kiired arvutused ja selgus, et veame ikka koduni välja.  Tühistasime Brno autohoolduse ja tegime otsuse peale ööbimist otse koju sõita. Waze näitas 14 h autosõitu. Ilm oli kehva, alatihti sada, lõi  välku, Loomulikult on inimesel aeg ajalt ka peatusi. Ka autol. Mõlemalt vaja tankida. Kui viimased 3 h oli jäänud veel sõita, otsustasime teha kerge unepausi ettejuhtuvas parklas ning hommikul kell 6 olime kodus, et vajuda oma kaua igatsetud voodisse väljateenitud unne.

Aga nagu ikka - ka kõige paremate reiside lõpus tekib see soe tunne, et ka koju jõudmine on omamoodi ilus! Ja nüüd on meil oma palm, mille all on alati elu ilus!

Väike statistikanurk suvereisile 2025:

• Läbitud riigid: Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Saksamaa, Austria, Šveits, Liechtenstein, Prantsusmaa, Monaco, Itaalia, San Marino - kokku 12 riiki, nendest 2 täiesti uut.
• Kokku läbitud km: 6300, kütusekulu: 380 liitrit.
• 22 ööd: nendest 5 magasime autos, 8 telgis ja 9 hotellis.
• Kiirteede, tasuliste mägiteede, tunnelite peale kulutasime suurusjärk 230 Eurot.

Järgmise reisini! 💌

Garda - osa 2

Ööd olid vihmased - nagu ikka kui meil on vaja telgis magada. Mõnel vihmased päevadki sattusid sekka. Aga kui oled Itaalias, siis ka vihmast saab võimalus – näiteks võimalus teha poering. Võtsime suuna lähimasse ostukeskusesse ja tulime sealt tagasi auto veini ja limoncellot täis. Loomulikult ei jäänud puudu ka kohalikest delikatessidest: pasta, oliiviõli, palsamiäädikas - kõike, mida Itaalia armastajale vaja. Käisime ka taimepoes ja lõpuks leidsime omale palmi, mis ime kombel mahtus autosse ära. Ja nüüd ta peab õppima elama Eestis! 

Päeva teises pooles külastasime meile armsaks saanud veinimõisa, kus käisime ka kaks aastat tagasi. See on ilusas mägises paigas asuv hoolitsetud mõis, kus kasvavad viinamarjad, oliivid, hurmaad ja sidrunid. Algul polnud pererahvast kodus – helistasime, ootasime, jalutasime. Kõik oli nii rahulik ja ilus. Meiega liitus oranž kass, kes tegi meile väikese tuuri ümbruse elust.

Kuigi olime varem seal käinud ja teadsime, et veinid on head, tehti meile taas degusteerimine – sedapuhku veelgi lahkema suhtumisega. Meid jäeti veinidega laua äärde ja öeldi, et kui tahame veel midagi maitsta, valage aga ise juurde. Leidsime isegi oma eelmise sissekande külaliste raamatus ja lisasime sinna uue – ikka eesti keeles. Meilt küsiti siira huviga, kuidas Eestis elu on ja kas kõik on ikka rahulik, arvestades naabreid... Armas.

Lahkudes olid kõik rõõmsad. Lubasime kindlasti tagasi tulla – võib-olla juba järgmisel korral sinna end ka ööbima sättida.

Kui juba ostlemisest rääkida, siis Garda üllatab leidlikkusega. Ühel õhtul avastasime järveäärsel kergliiklusteel iseteenindusega munamüügi auto. Iga munakarp oli omaette laekas. Paned mündid sisse, valid karbi ja ongi hommikusöök olemas. Lihtne, arukas, mõnus! Ostsime meiegi loomulikult!

Päevad möödusid peamiselt jalutades, rattaga sõites, külmi ja karastavaid jooke nautides ja head itaalia sööki süües. Üheks meeldejäävamaks elamuseks oli mereandidega paella, mille järgi olime juba mitu aastat igatsenud. See oli taas suurepärane – istusime vanalinna tänaval ja nautisime igat suutäit.

Garda juures saab kõik meie jaoks vajalikud elamused kätte: ilus sinine järv mägede vahel; armsad Itaalia linnakesed; mõnus kliima – ei ole liiga kuum, sest järv hoiab temperatuuri; pole sääski (!), saab ujuda; sõita saab laevaga, liikuda rattaga; süüa saab hästi ja juua veel paremini (ja mõistliku hinnaga).

Paraku pärast nelja ööd oligi aeg lahkuda. Meie telk, mis vihmale vastu ei pidanud, sai oma lõpu prügikastis. Naabrid vaatasid suurte silmadega: "Kas sai telgist kõrini?" Vastus oli lihtne: "Ei, aga veini ostsime liiga palju ja telk enam autosse ei mahu."

Naabrimehele – sõbralikule hollandlasele – andsime pudeli Vana Tallinnat ja näitasime kaardilt, kus Eesti asub, sest millegipärast tal polnud sellest aimugi. Ta soovis meile head teed ja lubas järgmisel aastal meid samas kohas näha. Ütles muuseas, et neil oli juba järgmiseks suveks broneering tehtud – pole siis ime, et nädal enne reisi on raske kohta leida.

Kohtumiseni, armas Garda! ♡♡♡

Sinu sinised veed ja soojad õhtud jäävad hinge.

Gardas campamas, osa 1

Ees on ootamas neli ööd telgis, otse Garda järve ääres. Olime nädala jagu varem saatnud päringuid mitmesse kämpingusse, aga lõpuks vastas vaid Camping Serenella, mis asub Bardolino ja Garda vahel, otse veepiiril.

Tegemist on üsna suure ja populaarse kämpinguga, kus on bassein, restoran, minimarket, paadikai ja tegevusi lastele. Koht on hästi hooldatud ja asukoht suurepärane, aga väga rahulikuks seda pidada ei saa – eriti tipphooajal. Telgi plats oli tõesti pisike - nagu pitsalõik. Meie auto ja telk mahtusid sinna ära pigem loominguliselt. Mõlemalt poolt ulatusid ka naabrite varustus meie alale, aga ei hakanud tüli tekitama – eks selline see kämpingu elu on.

Telklas

Ja nagu ikka – kõik sõltub naabritest. Meie kõrval oli rahulik Hollandi tüdrukute paar, aga teistes kolmes küljes olid lastega pered, kellest üks pisipoiss äratas kogu laagri igal hommikul kell 6.30. Vaikust nappis ka päevasel ajal. Päris ärritav. Huvitaval kombel tundus, et vähemalt pooled kämpijad olid Hollandist. Ilmselt on see mingi varjatud kultuurikokkulepe, millest me polnud kuulnud.

Tegelikult tundub, et panime kämpinguvalikuga veidi mööda. Tagantjärele oleks võinud valida väiksema, rahulikuma koha. Soovitus endale tulevikuks - varem tuleb tegeleda broneeringutega! Aga see ei vähenda üldsegi häid muljeid Garda järve äärest. Kämpingus me pikalt ei passinudki – enamuse ajast olime linnades ja  rannapromenaadil. Hommikukohv järve ääres, rattasõit mööda veepiiri ja õhtused jalutuskäigud olid telgielu kuldaeg.

Kui vihma ei sadanud ja naabripoiss ei kisendanud, siis oli tegelikult täitsa tore. Aga sadas paraku omajagu...

Pärast telgi ülespanekut ja laagrieluga kohanemist rentisime kaheks päevaks jalgrattad. Garda järve ääres lookleb mõnus kallasrada, mis ühendab linnakesi. Jalutades oleks avastamine jäänud liiga raskeks – ratastega liikumine oli kiirem, lihtsam ja mõnusalt tuuline.

Rattur

Ratturite joogipaus

Esimesel päeval võtsime ette umbes 45 km pikkuse tiiru, mille sihtpunktiks sai Sirmione – järve lõunatipus asuv poolsaar, mis justkui surub end Garda järve sisse nagu kitsas keel.

Kui Prantsusmaal Annecy's kurtsime, et meid ei lasta linna autoga, siis Sirmiones ei tohtinud isegi jalgratastega minna. Nagu korralikud turistid parkisime oma rattad linna serva teiste sadade ratturite vahele ja sisenesime poolsaartele jalgsi.

Mõned sisenesid linna paadiga

Seal jalutasime kitsastel tänavatel, nautisime vaateid ja melu, vaatasime üle kallid rõiva- ja kotipoed ja lootsime leida kuskil veidi vaiksemat nurgakest – mis polnud just lihtne. Turiste oli rohkem kui oliive Itaalia turul.

Palju päid palmide all

Sirmione

Veel Sirmionet

Rattaga tagasi sõitmiseks meil energiat ei jäänud. Aga kuna Sirmione praamipeatusest sai ainult jalgsi peale minna, siis pidime väntama 10 km kaugusele järgmisse sadamasse. Ostsime kaks piletit ja hüppasime praamile, mis viis meid otse Garda linna.

Sirmione sadam

Bardolino sadam

Selleks hetkeks olime täiesti janus. Laeval ei müüdud isegi vett, rääkimata snäkkidest. Kui lõpuks Gardasse jõudsime, tellisime mõlemad kannu külma õlut – ja elu sai uuesti hoo sisse.

Ja mitte suvalisest kohast me seda õlut ei tellinud! Istusime meie lemmikasutuse toolidele, kus oleme juba mitmeid aastaid järjest istunud – ikka seal, kus vaade järvele võtab hingetuks ja klaasikese kõrvale tuuakse ka väike valik suupisteid. Toredad Itaalia kombed!

Teisel päeval oli meil plaan sõita ratastega ööbimiskohast põhja poole, järgmisse järveäärsesse linnakesse. Kaardil tundus kõik lihtne – järv kõrval ja tee justkui olemas. Aga tegelikkus osutus sootuks teistsuguseks.

Rada kulges mitmes kohas läbi jalakäijate alade, kus pidi ratast käekõrval lükkama. Mõnes lõigus polnud seegi võimalik – rannaäärne maastik oli kivine, liivane või kitsas. Ja kohati oli  see lihsalt keeruline – rahvast palju, tee kitsas, liiklus närviline.

Alternatiiv oleks olnud sõita suure autotee kaudu, aga see tundus meile üsna ohtlik variant – kiirused olid suured ja ratturitele ruumi nappis. Nii et mõistlikum otsus oli plaan katkestada.

Viisime rattad poole päeva pealt tagasi sinna, kust olime need laenanud, ja jalutasime telklasse tagasi. Lõunaks oli juba palav ja kerge tolm nahal, seega suundusime ujuma – järv oli just parajalt värskendav. Äkki peakski mõnikord lihtsalt olema, mitte pidevalt kuhugi kihutama. 

Rimini – Comacchio – Garda järv

Pärast Riminit oli aeg taas rattad maanteele keerata ja Garda järve poole teele asuda. Teekond oli pikk, nii et otsustasime seda vürtsitada väikeste peatuskohtadega. Aga kõigepealt oli meil üks väga tähtis missioon: taimed!

Riminis nägime igal pool potipalmidega ehitud terrasse ja kohe oli selge – meil on neid ka vaja. Ja kui juba taimejahti pidada, siis tuleb teha seda tõsiselt. Kaardilt otsisime istandusi, lillepoode ja aiakeskusi, justkui oleks tegemist elutähtsa operatsiooniga. Tulemuseks ostsime lõpuks loorberipuu ja oliivipuu taime. Mitte palmi (veel). Aga teate, kui palju rõõmu võib pakkuda kaks uut rohelist kaaslast? Tundus, et see väike ost muudab meie koduaia juba peaaegu Toscanaks.

Minu loorberike

Et teekond liiga pikaks ei veniks, otsisime lõunasöögi peatuse ja leidsime Comacchio. See väike linnake Põhja-Itaalias on tõeline üllataja. Teda kutsutakse vahel isegi Väikeseks Veneetsiaks, sest linna läbivad mitmed kanalid ja armsad sillad. Jalutasime ringi ja nautisime rahulikku atmosfääri – turiste oli üllatavalt vähe. Ausalt öeldes tundus, et linn ei oska end veel turistidele müüa, kuigi potentsiaali on meeletult.

Kõige lahedam asi, mida märkasime, oli aga see, et kanalid olid sinikrabisid paksult täis! Need väikesed ja suured krabid ronisid üksteise otsas ja tegid sellist melu, et ei saanudki aru, kas see on loodusvaatlus või mõni linnapidu. Ja muidugi tekkis meil kohe küsimus: kas neid ka süüakse?

Üks sadadest

Läksime mereandide restorani ja küsisime teenindajalt, kas neil krabi ka pakutakse. Keelebarjäär oli tugev, nii et lõpuks näitasin talle telefonist krabi pilti. Tema nägu oli hindamatu. Täpselt selline, nagu oleksin näidanud vihmaussi pilti ja küsinud, kas te nendest suppi ka teete. Ehk siis – krabitoitu me ei saanud.

Selle asemel pakkusid nad meile angerjat, nii grillitult kui ka marineeritult, ning lisaks veel molluskeid ja muid mereelukaid. Ja teate, see oli lihtsalt imehea! Angerjas oli õrn ja maitsekas ning kogu söögielamus väärib tõsiselt kiidusõnu. Kui Comacchio midagi hästi oskab, siis angerjat küpsetada. Sest nagu ma aru sain, siis tegemist ongi suure angerjalinnaga, isegi angerjafestivali peetakse sügiseti. 

Kõhud täis ja meel hea, jätkus sõit läbi Itaalia maastike Garda järve poole. See koht on meie jaoks juba suurim armastus, mille kallastelt oleme aastate jooksul kogunud palju ilusaid mälestusi. Nii nagu iga kord, oli tunne, nagu jõuaksime koju – ainult et seekord on kodu sinisem ja suuremate mägedega.

Õhtused Garda värvid

Rimini – puhkus meie autole

Rimini oli see koht, kus me lubasime puhata ja vedeleda. Kõlab ju suurepäraselt. Tegelikkuses näitas kell juba esimese päeva õhtuks üle 25 000 sammu – osa samme kogusime sama päeva hommikul San Marinos. Kui see on puhkus, siis meie jalad sellega kohe kindlasti ei nõustunud.

Hotellis oli võimalik rattaid rentida vaid mõne euro eest päevas ja loomulikult me kasutasime seda võimalust. Kahel päeval sõitsime nii linna vahel kui ka umbes 30 kilomeetrit rannajoont läbi. Ja see rannajoon oli... lõputu rida lamamistoole ja päikesevarje. Rimini on suur kuurort, kus on tohutult hotelle, turiste ja melu. Aga selles mõttes on kõik hästi korraldatud – kui soovid lebotada, siis on lamamistool su jaoks alati valmis. Enamasti päris krõbeda hinna eest loomulikult.

Meil oli targasti kaasas oma päikesevari, mille püstitasime rannas üles. Mõne tunni veetsime ujudes ja niisama vedeledes. Vahepeal liikusid mööda rannajoont kärud, kust müüdi õlut ja jäätist – ideaalne lahendus, kui viitsid oma varjust ainult natuke välja astuda.

Vesi kahjuks ei olnud see super selge ja säravsinine, mida mõni Lõuna-Itaalia rand pakub. Küll aga on rannapromenaad kenasti kaasaegseks tehtud, rattateed rajatud ja turistile kõik söögi ja joogikohad igal sammul avatud. Kui tahad jalutada või rattaga sõita, siis Rimini sobib suurepäraselt.

Hotellis oli meil bassein, mis osutus rannast isegi mõnusamaks – seal oli rahulikum ja raamatut lugeda või lihtsalt päikest võtta oli palju lihtsam. Väga palju inimesi seal ei olnud. Üks pere siiski oli – nende teismeline poeg ujus ja laulis kõva häälega: „Mi amore!” Jah, meie oma Eesti eurolugu! Seda kuulda oli üllatav ja samas väga vahva.

Söögipoolest saime linnas head pitsat, grillitud mereande ja muud liha. Aga hommikusöögid... Itaalia hotellides on ikka need samad: saiakesed, koogid ja magusad ampsud. Esimestel päevadel võib see olla tore, aga ühel hetkel hakkad unistama millestki soolasest ja päriselt toitvast. Kasvõi mustast leivast....

Itaalia hommikusöök ongi muidugi  traditsiooniliselt pigem magus ja kerge. Kohvi ja saiake – ja see ongi kõik. Turistile, kes tahab terve päev ringi joosta, tundub see mõnikord liiga vähe.

Riminis olime korra varem ka käinud, aga ikka leidus palju uut mida avastada. Vanalinnas leidsime uusi tänavaid ja nurgataguseid, kuulasime tasuta kontserti, kolasime turul, kus olid suveriided, suveniirid ja sada muud sorti kraami tänavate kaupa. Ostime külma õlle ja nautisime melu. 

Linnapeal jalutasid ringi naised (võib-olla kohalikud, aga äkki ka turistid?) kõrgete nahksaabastega 30-kraadises kuumuses. Mis muud kui Saapamaa oma parimas vormis.

Kaardilt lähedal asuvaid vaatamisväärsusi otsides leidsime rattasõidu kauguselt Itaalia miniatuuride pargi. 

See oli täpselt selline koht, kus saad ühe jalutuskäiguga käia läbi kogu Itaalia – sõna otseses mõttes.

Pargis on üle 270 kuulsat Itaalia (ja Euroopa) hoonet ja maastikku vähendatud kujul. Jalutad mööda Veneetsia kanalitest, näed Pisa torni ja Colosseumit – kõik on olemas, ainult palju väiksemalt. Isegi Vatikanis on nüüd "käidud". Ja eelmisel korral liig-krõbeda hinna tõttu jäi päris Veneetsias gondlisõit tegemata, siis nüüd sai seegi omas võtmes kogetud. Lisaks saime palgi kombel mööda mägijõgesid kihutada. Lasime sisemised lapsed valla ja kiljusime kui väga järsuks langus läks 😄

Kahepeale kokku 48 eurot, terve Itaalia kui peopesal!

Kokkuvõttes – puhata sai ainult meie auto, mis veetis päevi parklas varjus. Meie andsime samal ajal jalgadele ja rattale valu, aga see oli täpselt see, mida Rimini oma turvalises, energilises kuurordimelus pakkuda oskas.

Teekond Monaco ➡ Rimini

Kui Monaco glamuur ja mägine labürint olid selja taha jäänud, suundusime edasi Itaaliasse. Esialgu ees ootamas ligi 300 kilomeetrit kiirteed, mis maksis 27 eurot. Seda arvestades tundus Šveitsi 40 franki aastase teemaksu eest ühtäkki täitsa mõistlik investeering – eriti kui võrrelda, et Itaalias võib sellise summa eest sõita ainult teatud lõigu.

Tee kulges rahulikult – kohati liigagi rahulikult. Ja kui tee ise palju ei paku, siis tekib harjumus jälgida kõrval- ja eesolevaid autosid, eriti nende numbrimärke. Nii hakkasime meiegi mõistatama, kas sel reisil ka mõnd Eesti autot näeme. Ja ausalt – ei kulunud isegi viis minutit, kui meist tuhises mööda tumesinine BMW Eesti numbrimärgiga. Nii et jah, kui tellid, siis tuleb!

Eestis registreeritud autosid kohtab Lõuna-Euroopas harva, kuigi suvekuudel on liikvel üllatavalt palju kaasmaalasi.

Kuna Monacosse jõudmise ja sealt lahkumise ajakava oli üsna lahtine, ei hakanud me ööbimist ette liiga täpselt planeerima. Otsustasime võtta öömaja mõnes väikeses, kiirteele mugavalt ligipääsetavas Itaalia külakeses. Valik langes täiesti juhuslikult kohale nimega Mattarana – mitte segi ajada kuulsama Materaga Lõuna-Itaalias.

Koht osutus lihtsaks ja vaikseks, just selliseks, nagu vajasime. Hotelli all asus ka väike restoran, mis oli just sulgemas, kui me sisse astusime. Õnneks oldi nõus meid veel teenindama. Tellisime süüa ja pudeli majaveini. Meie teenindajaks oli noorem mees, kes pärast esmast vaikset viisakust hakkas ise vestlust vedama.

Pasta, pesto, parmesan ♡♡♡

“Kas soovite veini asemel hoopis viina?” küsis ta pooleldi muheledes, kui klaasid hakkasid tühjaks saama. Vastasime, et ei, tulime ikka Teie kohalikku Itaalia veini nautima – meile see tõesti meeldib. Selle peale kehitas ta naerdes õlgu ja ütles, et tema pole kohalik. Küsisime, kust tema siis pärit on, ja ta vastas küsimusega: “Aga kust teie olete pärit?” Võib vaid oletada, millisest riigist ta viinapakkumise põhjalt arvas meid olevat. Lõpuks tuli välja, et tema ise on Leedust ja meie jätkuval Eestist :)

Vestlus temaga kujunes aga pikemaks. Meil kõigil oli siiralt hea meel selle toreda juhusliku kohtumise üle. Uurisime ka tema elust – ta oli Itaalias elanud juba 13 aastat, tulles siia, kui oli alles 18. Esmalt töötas Milanos, aga lõpuks otsustas rahulikuma elu kasuks ja kolis väiksemasse kohta. Vähem tööd, lihtsam elu.

Ju siis enamusel mingist vanusest alates saab üha selgemaks, et elu ei pea mööduma ainult töötades. Töö võib olla osa elust, aga mitte kogu elu.

Ühesõnaga, õhtu Mattaranas lõppes väga maitsva toidu, meeldiva vestluse ja sooja tundega. Polnudki vaja rohkemat – mõnikord on just need väikesed peatused kõige meeldejäävamad.

Pärast Itaalia kiirteel veedetud päeva ja toredat peatuspaika Mattaranas liikusime edasi lääne suunas, Toscana poole, kus ootas meid järgmine täiesti teistsugune elamus – ööbimine Monteriggioni kindluses.

See väike, müüridega ümbritsetud linnake näeb välja nagu ajamasin. Aeg seisab, kiviseinad räägivad omi lugusid, ja kitsad tänavad kutsuvad jalutama vaikuses. Just siin ööbisime päris vanas kivilinnuses, kus toa aknast avanes vaade linnamüürile ja ümbruskonna viinamarjaväljadele.

Monteriggioni linnuse ehitas Siena linn juba 13. sajandil kaitseotstarbel ja see on üks kõige paremini säilinud kindluslinnaid kogu Itaalias. Just selle tõttu on see sageli valitud ka filmivõtete kohaks.

Meie ööbimise juurde kuulus kohalik veinidegustatsioon ja suupisted – juustud, vorstid, sink, oliiviõli. Kõik toodetud lähedal asuvates väikestes taludes. Maitsed olid tugevad, ausad ja ehtsad.

Üldse oli meie selle reisi üks suuremaid eesmärke proovida just Kesk-Itaalia maitseid – head veini, käsitsi valmistatud pastat, ehtsaid kohalikke tooteid. Ja selles osas ei pidanud me pettuma. Toscana ja Umbria piirkond on just see koht, kus toidu lihtsus ja kvaliteet räägivad rohkem kui sõnad.

Järgmine kord, kui siia tuleme – ja tuleme kindlasti –, siis tahame võtta ette agriturismi, väikese peretalumajutuse, kus saaks veelgi rohkem kohalikku elu kogeda, osaleda kokkamisel, võib-olla isegi korjata ise mõned tomatid või viinamarjad. 

Ilmad on kuumaks läinud, nii et naudime päevasel ajal külma õlut või kerget valget veini, vahel ka väikese kuuma espresso, et ärkvel püsida ja hetkeks aeg maha võtta.

Edasi liigume Rimini suunas, kus ootavad meid meri, rannamõnud.  Plaan on lihtsalt olla – ujuda, jalutada, ja nautida suve.

Ps, Enne kui jõudsime Rimini randa ja lasime oma autol parklas hinge tõmmata, tegime veel ühe väikese, kuid tähendusrikka põike – järjekordsesse kääbusriiki, mis on meile juba varasemast Itaalia reisist tuttav: San Marino.

See koht on meile nagu vana armas sõber, keda kohtad harva, aga kellega jätkub juttu kohe esimesest hetkest. Mägine riik, mis justkui istub Itaalia süles, ent samal ajal hoiab uhkelt oma iseseisvust ja erilisust. Iga kord, kui sinna jõuame, on tunne, nagu oleksime tagasi kohas, mis kuidagi kuulub meie reiside sisse  loomulikult.

Vaated San Marinosse jõudes on alati hingematvad. Ükskõik, kas vaatad mäe tipust üle orgude või jäädvustad kindluse torni taustal kivise katustega linnakest – igalt poolt avaneb midagi erilist.

Ja veel üks rõõmus üllatus: hinnad on siin soodsamad kui ümberkaudses Itaalias. Poed, kohvikud, isegi kütus – kõik tundub veidi rahakotisõbralikum.

San Marinos ei ole nimelt käibemaksu ja just seetõttu on seal paljud kaubad – eriti ehted, kosmeetika ja alkohol – soodsamad kui Itaalias.

Kuna oli aeg tankida, lasime paagi täis panna kohalikul teenindajal. Jah, San Marinos on endiselt tavaline, et kütust tangib teenindaja ise – selline teenus, mida mujalt Euroopast enam sageli ei leia. Ja isegi selle luksusega oli hind madalam kui meile harjumuspärane.

San Marino külastamine oli seekord mitte ainult meeldiv, vaid ka veidi sümboolne. Eelmisel korral ostsin sealt kõrvarõngad oma pulmadeks. Nii tekkis nüüd mõte teha sellest traditsioon – iga kord, kui San Marinosse satume, ostan sealt uued kõrvarõngad. Midagi väikest, aga tähenduslikku. Just nii sünnivad isiklikud reisirituaalid.

Ciao, next stop Rimini!

Monaco – väike riik, suured muljed

Pärast Prantsuse Alpide rahulikku ilu ja käänulisi mägiteid jõudsime taas hoopis teistsugusesse maailma – Monacosse. See tilluke, ent tähelepanuväärne riik on pindalalt väiksem kui Tallinna kesklinn ja ometi üsna suurelt maailmakaardil. Ja ühtlasi meie uus vallutus riikide nimistus.

Kas sa teadsid, et Monaco on pindalalt maailma teine väikseim riik – ainult 2,02 km²? Ainult Vatikan on väiksem. Aga sellest hoolimata mahub siia uskumatult palju – pilvelõhkujad, jahisadamad, uhked hotellid, kasiino, printsipalee ja palju muud.

Kus riik algab ja lõpeb, polegi nii lihtne öelda. Monacosse sisenedes ei saanudki me täpselt aru, millal me üle piiri jõudsime. Piiritähiseid me ei näinud või olid need lihtsalt väga tagasihoidlikult märgitud. Korraga olid ümberringi kallid autod, hoolitsetud aiad ja läikivad majad – ja oli selge, et olime jõudnud kuhugi väga erilisse kohta. Kuna ta asub täiesti Prantsusmaa süleluses, olime tänavate rägastikus kord ühes, kord teises riigis.

Ainus märk, et algas Monaco

Monaco ei kuulu Euroopa Liitu, mistõttu meie mobiilne internet ei töötanud. Ilma Google Mapsita pidime hakkama saama sisetunde ja silmade järgi. Kogu linn on ehitatud mäenõlvale ja liikumine käib tasapinnalt tasapinnale – üles, alla, jälle üles. Eksisime korduvalt, sattusime samale tänavale mitu korda ja tegime korraliku jalutuskäigu linna labürindis. Ja kuna auto oli pargitud ühesse paljudest maaalustest parklastest, ei olnud teda võimalik ka eemalt silmata.

Muide, Monaco on nii tihedalt asustatud, et seal elab üle 38 000 inimese – ja on seega maailma kõige tihedama rahvastikuga riikide loetelus teisel kohal.

Üks ootamatumaid asju Monacos oli eskalaatorite rohkus. Neid oli üle linna – tänavatel, majade vahel, mäekülgedel. Tänu neile sai liikuda mugavalt ühelt tasandilt teisele, aga kui ei teadnud, kuhu eskalaator viib, võis see teinekord su hoopis valesse linnaossa viia. Monacos on üle 80 avaliku eskalaatori ja lifti, mis aitavad inimestel mägisel maastikul liikuda. Vägev, rikaste värk!

Eskaleerumas

Käisime ka kuulsa Monte Carlo kasiino ees ja sees. Sisenedes taheti koti sisu ka näha. Ju kontrolliti, kas me vaevleme rahapuuduses. Maja ise on suurejooneline, justkui filmistseen. Kuulsusi me ei kohanud – või vähemalt ei tundnud kedagi ära. Küll aga liikus tänavatel palju luksusautosid.

Kasiinotamas

Monte Carlo kasiino peeglis

Monaco elanikud ise aga ei tohi Monte Carlo kasiinos mängida. Eks ikka selleks, et  kaitsta kohalikke hasartmängusõltuvuse eest ja et nad oma rikkust maha ei mängiks.

Sadamas seisid tohutud jahid, mõni nägi välja nagu ujuv mõis. Jalutasime läbi ka Aafrika pargist, kus oli näha isegi banaanipuid päris viljadega. Ootamatu vaatepilt kivise rannikuriigi keskel. Ootamatult palju oli ka glamuuuri.  Monacos liigub väga palju üles löödud inimesi – eriti naisi, kes olid justkui filmivõtetele minemas. Riietus, meik ja kontsad olid viimseni lihvitud. Iseasi, kas see ka ilus oli... aga eks kalalandid ongi väga kirevad ja petlikud. Glamuursetes kohtades jälgisid korda aga turvamehed, kes suunasid inimesi lahkuma, kui keegi liiga pikalt hotellide või poodide treppidel istus. Kõik oli väga range, aga viisakas.

Kokkuvõttes - Monaco on koht, kus igal sammul tajud luksust ja korrapära. See on nagu etendus, kus kõik on detailideni lavastatud. Samas ei pea olema miljonär, et seda riiki külastada – vaadata ja kogeda saab ka lihtsalt jalutades.

Meie jaoks oli see korraga huvitav ja veidi kummaline kogemus. Kaunis, külluslik ja kindlasti ainulaadne. Kindlasti tasub seal korra ära käia – aga kui tagasi läheme, siis juba koos kaardi, interneti ja parema plaaniga.