Autoalpinism Austria-Itaalia

Kaardilt vaadates on teed kõik ühetaolised. Viivad sind ühest kohast teise. Alpi teed aga ei ole nagu Riia maantee või Narva maantee. Järsud tõusud, kitsad kurvid, tihe liiklus, piirdeteta mägiteed, uhked vaated. Vallutasime mägiteid eelkõige neljal rattal, mitte mägisaabastes. Aga elamusi saime vaatamata sellele. Nimelt aastaid tagasi, kui seda teed sõitsime, oli kõik ümbrus mattunud paksu udu sisse ja nägime vaid mõnda meetrit teed otse auto ees.

Stelvio passi kõige kõrgemale ulatuval teelõigul panime siiski matkamise jalatsid jalga ja tõusime jalgsi veel natuke kõrgemale. Nii 2800 m peale. 

Rüüpasime väikse õlle, sõime vorstikest ja nagu meile kombeks, täitsime kõhtu ka lihakonserviga. Traditsioone tuleb hoida. Seal märkasime üht uhket kotkast mägede kohal õhuvoogudes liuglemas, otse meie meie peade kohal. Hiljem auto poole naastes nägime, kuidas terve rivi fotograafe nagu üks mees oma objektiividega seda lindu jälitas. 

Ja siis märkasime ka teist lindu. Ja need tohutud kotkad lendasid otse üle meie peade, suured volaskid, täismehe mõõtu. Autos hakkasin asja lähemalt uurima ning selgus, et tegemist habekotkaga. Habekotkas on üks Euroopa suurimaid röövlinde – tema tiivaulatus võib ulatuda peaaegu kolme meetrini. Kunagi oli liik Alpides peaaegu välja surnud, kuid tänu aastakümneid kestnud taasasustamisprogrammile võib neid nüüd taas mägede kohal liuglemas näha. Aga suures plaanis on see ikkagi hea õnn ja soodne juhus neid nõnda kohata. Uhke ja eriline tunne igatahes.

Eriline tunne oli muidugi ka keset juunikuud ehitada lumememme ja siis jätta ta sinna mägedesse vaadet nautima. Küllap üsna lühikeseks ajaks, kuid siiski. Tehtud. Ja kui lund juba mägedes on, siis miks mitte teha ka paljastest lumemeestest pilte? Kummalisel kombel nad alati satuvad mu pildile, nii kui kuskil mägedes lund on märgata. Hea õnn või korduv juhus? Või lihtsalt veidrad traditsioonid. 

Mida veel siis mägiteedel märkasime? Aukartust ja samal ajal kõhedust tekitavad vaated. Teed on tõesti käänulised, kitsad. Olgugi et suurepäraste vaadetega. Aga vaateid varjutavad jätkuvalt hullud motikamehed, kes suures plaanis ei hooli ei enda ega teiste eludest. Nad peavad igal juhul olema esimesed, olgu ummik, kurv või ohtlik möödasõit. Statistika väidab, et igal aastal saab Alpi mägiteedel hukka 150-200 mootorratturit. Ehk siis - ma ei liialda kui ütlen, et mäed on neile vist pähe hakanud.

Tänud kõikidele taevastele jõududele, kes meid alati hoiavad! Sest ka sel korral jõudsime ühes tükis ja rõõmsatena kohale. Kuhu? Eks ikka Garda järve äärde. Ei saa meid siit miski ega keski eemal hoida. Meie suur suur armastus 🩵

Kuidas Garda järv meid vastu on võtnud, kuidas elu telklas läheb, sellest järgmine kord! Ilm on super ja elu siinmail võrratu! Lähen haaran nüüd päevast kinni! Suplused ja seiklused ootavad :)

Jaanid Austrias, Längenfeldis.

Jaanipäev - midagi vägagi eestipärast. Liha lõhn, lõkkesuits, sõbrad ja pikad valged õhtud. Ka sääsed. Seekord aga tähistame jaanipäeva veidi üle 2000 km kaugusel oma kodusest lõkkeplatsist. Ei mingeid sääski ega grilli. Vaid Längenfeldis - natuke mägesid vallutades, natuke matkapliidil liha ja kartulit praadides. Ja otseloomulikult kohalikke jooke mekkides. Meie tavapärane kauaoodatud suvereis on käes! Need magusad paar nädalat, mille nimel oleme terve aasta pingutanud ja millest unistades iga hommik end tööle surunud. Teadagi, et iga reisi hulka kuulub see teatav ootusärevus - millal kohtame esimesi eestlasi. Sel korral olime terake targemad ja võtsime nad hoopiski kaasa. Või tulid nad ise? Kes seda enam mäletab. Ilmselt nad nägid, kui me pakkisime ja välja sõitsime. Ja tänaseni pole me neid suutnud maha raputada. Meie oleme igatahes bensiinihindadega kursis ning nende teiste eestlaste käest võite küsida diislihinda. Suures plaanis on kallis, detailidesse parasjagu ei lasku. 

Meie hobused

Kuidas me siiani siis oleme jõudnud? Aus vastus on: Kahe autoga, aeglaselt ja suure hulga pagasiga. Esimest korda rändas meiega kaasa ka suusaboks, mis osutus hädavajalikuks, sest kogu see tavaar pidi kuidagi ära mahtuma. Kilomeetrid kogunesid, riigid vahetusid ning iga päev tõi kaasa uusi vaateid ja väikeseid seiklusi. Poola läbimine on meie jaoks tavaliselt reisi kõige üksluisem osa. Pikad sirged teed, lõputu liiklusvoog ja kilomeetrid, mis justkui ei taha kuidagi otsa saada. Aga isegi kõige igavamas kohas võib leida meelelahutust. Näiteks jalakäijate sild üle kiirtee. Lehvitasime kõigile alt möödujatele, meid tervitati tulede vilgutamise ja signaalidega vägagi heatahtlikult. Võimalik, et ka midagi ulakamat tehti seal sillal, kuid sellest ajalugu vaikib. Kõige lõbusamatel hetkedel lihtsalt ei taipa keegi telefoni võtta, emotsioon on olulisem. Kes tahab pilti, peab ise selle teekonna ette võtma  ja ise need hetked oma ellu looma ja need pildid oma ajju talletama. Muide, ka lihtne sidevahend -  walkie-talkie, annab seekordsele reisile palju vahvaid hetki juurde. 

Esimesed mäed juba piiluvad!

Nii kui taamal hakkavad paistma mäed ja mäekesed, siis ununeb igasugune vajadus end kõrvalisega lõbustada. Kõik on lihtsalt nii ilus, lihtsalt sulad seal istmel kokku ja naudid igat hetke. Sulad muidugi mitte ainult ilu pärast, vaid ka soojuse pärast. Aga meil siin on reisil keelatud öelda, et "ilm on liiga palav", "ilm on kuum" vms. Olgu, keeld on liiga karm sõna - pigem kokkulepe, et kes vingub, teeb külmad õlled välja, et leevendada seda väidetavat kuumust.

Ehk siis - meil on siin külma õlle ilm, ei muud. 3 päeva oleme autos istunud, tagumikud mersu ja  škoda istmete kujudega. Neljandal päeval vedelesime oma vanas heas palja-tilli-spaas. Viiendaks päevaks on energiaülejääk tohutu. Eriti ühel spordipoisil, kes on tänu mägedele muudetud mees. Käib jala ja joob vett. Seega tänase külma õlle ilma puhul me tegime lausa 2 matka. Viisime Eesti lipud tippudesse, kus nad varem pole käinud. Võimalik, et osa Austriast on nüüd Eesti omand. Ametlikult pole veel kinnitatud. Aga jaanipäeva kingiks võiks tüki maad siia saada küll.

Stuibenfall

Hängerbrücke

Ööbimine Poolas, ujumine Slovakkias, lõunasöök Saksamaal, jaanipäev Austrias. Selliseid maailmakodanikke esindamegi. Kuhu edasi? Saad teada, kui vahel teed näo, et sind huvitab, mida ma siia kirjutan :)

PS, esimesed võõrad eestlased kohtasime ka siiski ära. Kolisid samasse telklasse Austrias, kus meie oleme juba aastaid harjunud käima. Nagu magnetiga tõmbame neid ligi. 

Hüva jaani from Österreich 💙❤🤍

Kodutee ja kokkuvõte

6300 km ja 12 riiki hiljem oleme taas tagasi kodus.  Garda järve äärest lahkudes oli esialgne plaan veeta üks öö kuskil teekonnale jäävas asumis Brno suunal. Sobiva koha leidsime Saksamaalt, Chiemsee järve äärest. Taaskord imeline avastus, panime punkti kaardile - sest meie silmis tasub külastamist ka tulevikus.

Brnos käime alatihti - nii lõuna poole minnes, kui sealt tagasi tulles. Suurepärane koht õllesõpradele ja pubikultuuri austajatele. Isegi rikas ei pea selle jaoks olema. Esialgu plaanisime seal olla 2 ööd, kuna olime läbi suure vaeva broneerinud 1. augustiks sinna linna auto hoolduse, kartes et kilometraaž läheb hoolduse mõistes lõhki, enne kui reisi lõpetame ja kodumaale tagasi jõuame. Tagasiteed alustades tegime kiired arvutused ja selgus, et veame ikka koduni välja.  Tühistasime Brno autohoolduse ja tegime otsuse peale ööbimist otse koju sõita. Waze näitas 14 h autosõitu. Ilm oli kehva, alatihti sada, lõi  välku, Loomulikult on inimesel aeg ajalt ka peatusi. Ka autol. Mõlemalt vaja tankida. Kui viimased 3 h oli jäänud veel sõita, otsustasime teha kerge unepausi ettejuhtuvas parklas ning hommikul kell 6 olime kodus, et vajuda oma kaua igatsetud voodisse väljateenitud unne.

Aga nagu ikka - ka kõige paremate reiside lõpus tekib see soe tunne, et ka koju jõudmine on omamoodi ilus! Ja nüüd on meil oma palm, mille all on alati elu ilus!

Väike statistikanurk suvereisile 2025:

• Läbitud riigid: Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Saksamaa, Austria, Šveits, Liechtenstein, Prantsusmaa, Monaco, Itaalia, San Marino - kokku 12 riiki, nendest 2 täiesti uut.
• Kokku läbitud km: 6300, kütusekulu: 380 liitrit.
• 22 ööd: nendest 5 magasime autos, 8 telgis ja 9 hotellis.
• Kiirteede, tasuliste mägiteede, tunnelite peale kulutasime suurusjärk 230 Eurot.

Järgmise reisini! 💌

Garda - osa 2

Ööd olid vihmased - nagu ikka kui meil on vaja telgis magada. Mõnel vihmased päevadki sattusid sekka. Aga kui oled Itaalias, siis ka vihmast saab võimalus – näiteks võimalus teha poering. Võtsime suuna lähimasse ostukeskusesse ja tulime sealt tagasi auto veini ja limoncellot täis. Loomulikult ei jäänud puudu ka kohalikest delikatessidest: pasta, oliiviõli, palsamiäädikas - kõike, mida Itaalia armastajale vaja. Käisime ka taimepoes ja lõpuks leidsime omale palmi, mis ime kombel mahtus autosse ära. Ja nüüd ta peab õppima elama Eestis! 

Päeva teises pooles külastasime meile armsaks saanud veinimõisa, kus käisime ka kaks aastat tagasi. See on ilusas mägises paigas asuv hoolitsetud mõis, kus kasvavad viinamarjad, oliivid, hurmaad ja sidrunid. Algul polnud pererahvast kodus – helistasime, ootasime, jalutasime. Kõik oli nii rahulik ja ilus. Meiega liitus oranž kass, kes tegi meile väikese tuuri ümbruse elust.

Kuigi olime varem seal käinud ja teadsime, et veinid on head, tehti meile taas degusteerimine – sedapuhku veelgi lahkema suhtumisega. Meid jäeti veinidega laua äärde ja öeldi, et kui tahame veel midagi maitsta, valage aga ise juurde. Leidsime isegi oma eelmise sissekande külaliste raamatus ja lisasime sinna uue – ikka eesti keeles. Meilt küsiti siira huviga, kuidas Eestis elu on ja kas kõik on ikka rahulik, arvestades naabreid... Armas.

Lahkudes olid kõik rõõmsad. Lubasime kindlasti tagasi tulla – võib-olla juba järgmisel korral sinna end ka ööbima sättida.

Kui juba ostlemisest rääkida, siis Garda üllatab leidlikkusega. Ühel õhtul avastasime järveäärsel kergliiklusteel iseteenindusega munamüügi auto. Iga munakarp oli omaette laekas. Paned mündid sisse, valid karbi ja ongi hommikusöök olemas. Lihtne, arukas, mõnus! Ostsime meiegi loomulikult!

Päevad möödusid peamiselt jalutades, rattaga sõites, külmi ja karastavaid jooke nautides ja head itaalia sööki süües. Üheks meeldejäävamaks elamuseks oli mereandidega paella, mille järgi olime juba mitu aastat igatsenud. See oli taas suurepärane – istusime vanalinna tänaval ja nautisime igat suutäit.

Garda juures saab kõik meie jaoks vajalikud elamused kätte: ilus sinine järv mägede vahel; armsad Itaalia linnakesed; mõnus kliima – ei ole liiga kuum, sest järv hoiab temperatuuri; pole sääski (!), saab ujuda; sõita saab laevaga, liikuda rattaga; süüa saab hästi ja juua veel paremini (ja mõistliku hinnaga).

Paraku pärast nelja ööd oligi aeg lahkuda. Meie telk, mis vihmale vastu ei pidanud, sai oma lõpu prügikastis. Naabrid vaatasid suurte silmadega: "Kas sai telgist kõrini?" Vastus oli lihtne: "Ei, aga veini ostsime liiga palju ja telk enam autosse ei mahu."

Naabrimehele – sõbralikule hollandlasele – andsime pudeli Vana Tallinnat ja näitasime kaardilt, kus Eesti asub, sest millegipärast tal polnud sellest aimugi. Ta soovis meile head teed ja lubas järgmisel aastal meid samas kohas näha. Ütles muuseas, et neil oli juba järgmiseks suveks broneering tehtud – pole siis ime, et nädal enne reisi on raske kohta leida.

Kohtumiseni, armas Garda! ♡♡♡

Sinu sinised veed ja soojad õhtud jäävad hinge.

Gardas campamas, osa 1

Ees on ootamas neli ööd telgis, otse Garda järve ääres. Olime nädala jagu varem saatnud päringuid mitmesse kämpingusse, aga lõpuks vastas vaid Camping Serenella, mis asub Bardolino ja Garda vahel, otse veepiiril.

Tegemist on üsna suure ja populaarse kämpinguga, kus on bassein, restoran, minimarket, paadikai ja tegevusi lastele. Koht on hästi hooldatud ja asukoht suurepärane, aga väga rahulikuks seda pidada ei saa – eriti tipphooajal. Telgi plats oli tõesti pisike - nagu pitsalõik. Meie auto ja telk mahtusid sinna ära pigem loominguliselt. Mõlemalt poolt ulatusid ka naabrite varustus meie alale, aga ei hakanud tüli tekitama – eks selline see kämpingu elu on.

Telklas

Ja nagu ikka – kõik sõltub naabritest. Meie kõrval oli rahulik Hollandi tüdrukute paar, aga teistes kolmes küljes olid lastega pered, kellest üks pisipoiss äratas kogu laagri igal hommikul kell 6.30. Vaikust nappis ka päevasel ajal. Päris ärritav. Huvitaval kombel tundus, et vähemalt pooled kämpijad olid Hollandist. Ilmselt on see mingi varjatud kultuurikokkulepe, millest me polnud kuulnud.

Tegelikult tundub, et panime kämpinguvalikuga veidi mööda. Tagantjärele oleks võinud valida väiksema, rahulikuma koha. Soovitus endale tulevikuks - varem tuleb tegeleda broneeringutega! Aga see ei vähenda üldsegi häid muljeid Garda järve äärest. Kämpingus me pikalt ei passinudki – enamuse ajast olime linnades ja  rannapromenaadil. Hommikukohv järve ääres, rattasõit mööda veepiiri ja õhtused jalutuskäigud olid telgielu kuldaeg.

Kui vihma ei sadanud ja naabripoiss ei kisendanud, siis oli tegelikult täitsa tore. Aga sadas paraku omajagu...

Pärast telgi ülespanekut ja laagrieluga kohanemist rentisime kaheks päevaks jalgrattad. Garda järve ääres lookleb mõnus kallasrada, mis ühendab linnakesi. Jalutades oleks avastamine jäänud liiga raskeks – ratastega liikumine oli kiirem, lihtsam ja mõnusalt tuuline.

Rattur

Ratturite joogipaus

Esimesel päeval võtsime ette umbes 45 km pikkuse tiiru, mille sihtpunktiks sai Sirmione – järve lõunatipus asuv poolsaar, mis justkui surub end Garda järve sisse nagu kitsas keel.

Kui Prantsusmaal Annecy's kurtsime, et meid ei lasta linna autoga, siis Sirmiones ei tohtinud isegi jalgratastega minna. Nagu korralikud turistid parkisime oma rattad linna serva teiste sadade ratturite vahele ja sisenesime poolsaartele jalgsi.

Mõned sisenesid linna paadiga

Seal jalutasime kitsastel tänavatel, nautisime vaateid ja melu, vaatasime üle kallid rõiva- ja kotipoed ja lootsime leida kuskil veidi vaiksemat nurgakest – mis polnud just lihtne. Turiste oli rohkem kui oliive Itaalia turul.

Palju päid palmide all

Sirmione

Veel Sirmionet

Rattaga tagasi sõitmiseks meil energiat ei jäänud. Aga kuna Sirmione praamipeatusest sai ainult jalgsi peale minna, siis pidime väntama 10 km kaugusele järgmisse sadamasse. Ostsime kaks piletit ja hüppasime praamile, mis viis meid otse Garda linna.

Sirmione sadam

Bardolino sadam

Selleks hetkeks olime täiesti janus. Laeval ei müüdud isegi vett, rääkimata snäkkidest. Kui lõpuks Gardasse jõudsime, tellisime mõlemad kannu külma õlut – ja elu sai uuesti hoo sisse.

Ja mitte suvalisest kohast me seda õlut ei tellinud! Istusime meie lemmikasutuse toolidele, kus oleme juba mitmeid aastaid järjest istunud – ikka seal, kus vaade järvele võtab hingetuks ja klaasikese kõrvale tuuakse ka väike valik suupisteid. Toredad Itaalia kombed!

Teisel päeval oli meil plaan sõita ratastega ööbimiskohast põhja poole, järgmisse järveäärsesse linnakesse. Kaardil tundus kõik lihtne – järv kõrval ja tee justkui olemas. Aga tegelikkus osutus sootuks teistsuguseks.

Rada kulges mitmes kohas läbi jalakäijate alade, kus pidi ratast käekõrval lükkama. Mõnes lõigus polnud seegi võimalik – rannaäärne maastik oli kivine, liivane või kitsas. Ja kohati oli  see lihsalt keeruline – rahvast palju, tee kitsas, liiklus närviline.

Alternatiiv oleks olnud sõita suure autotee kaudu, aga see tundus meile üsna ohtlik variant – kiirused olid suured ja ratturitele ruumi nappis. Nii et mõistlikum otsus oli plaan katkestada.

Viisime rattad poole päeva pealt tagasi sinna, kust olime need laenanud, ja jalutasime telklasse tagasi. Lõunaks oli juba palav ja kerge tolm nahal, seega suundusime ujuma – järv oli just parajalt värskendav. Äkki peakski mõnikord lihtsalt olema, mitte pidevalt kuhugi kihutama. 

Rimini – Comacchio – Garda järv

Pärast Riminit oli aeg taas rattad maanteele keerata ja Garda järve poole teele asuda. Teekond oli pikk, nii et otsustasime seda vürtsitada väikeste peatuskohtadega. Aga kõigepealt oli meil üks väga tähtis missioon: taimed!

Riminis nägime igal pool potipalmidega ehitud terrasse ja kohe oli selge – meil on neid ka vaja. Ja kui juba taimejahti pidada, siis tuleb teha seda tõsiselt. Kaardilt otsisime istandusi, lillepoode ja aiakeskusi, justkui oleks tegemist elutähtsa operatsiooniga. Tulemuseks ostsime lõpuks loorberipuu ja oliivipuu taime. Mitte palmi (veel). Aga teate, kui palju rõõmu võib pakkuda kaks uut rohelist kaaslast? Tundus, et see väike ost muudab meie koduaia juba peaaegu Toscanaks.

Minu loorberike

Et teekond liiga pikaks ei veniks, otsisime lõunasöögi peatuse ja leidsime Comacchio. See väike linnake Põhja-Itaalias on tõeline üllataja. Teda kutsutakse vahel isegi Väikeseks Veneetsiaks, sest linna läbivad mitmed kanalid ja armsad sillad. Jalutasime ringi ja nautisime rahulikku atmosfääri – turiste oli üllatavalt vähe. Ausalt öeldes tundus, et linn ei oska end veel turistidele müüa, kuigi potentsiaali on meeletult.

Kõige lahedam asi, mida märkasime, oli aga see, et kanalid olid sinikrabisid paksult täis! Need väikesed ja suured krabid ronisid üksteise otsas ja tegid sellist melu, et ei saanudki aru, kas see on loodusvaatlus või mõni linnapidu. Ja muidugi tekkis meil kohe küsimus: kas neid ka süüakse?

Üks sadadest

Läksime mereandide restorani ja küsisime teenindajalt, kas neil krabi ka pakutakse. Keelebarjäär oli tugev, nii et lõpuks näitasin talle telefonist krabi pilti. Tema nägu oli hindamatu. Täpselt selline, nagu oleksin näidanud vihmaussi pilti ja küsinud, kas te nendest suppi ka teete. Ehk siis – krabitoitu me ei saanud.

Selle asemel pakkusid nad meile angerjat, nii grillitult kui ka marineeritult, ning lisaks veel molluskeid ja muid mereelukaid. Ja teate, see oli lihtsalt imehea! Angerjas oli õrn ja maitsekas ning kogu söögielamus väärib tõsiselt kiidusõnu. Kui Comacchio midagi hästi oskab, siis angerjat küpsetada. Sest nagu ma aru sain, siis tegemist ongi suure angerjalinnaga, isegi angerjafestivali peetakse sügiseti. 

Kõhud täis ja meel hea, jätkus sõit läbi Itaalia maastike Garda järve poole. See koht on meie jaoks juba suurim armastus, mille kallastelt oleme aastate jooksul kogunud palju ilusaid mälestusi. Nii nagu iga kord, oli tunne, nagu jõuaksime koju – ainult et seekord on kodu sinisem ja suuremate mägedega.

Õhtused Garda värvid

Rimini – puhkus meie autole

Rimini oli see koht, kus me lubasime puhata ja vedeleda. Kõlab ju suurepäraselt. Tegelikkuses näitas kell juba esimese päeva õhtuks üle 25 000 sammu – osa samme kogusime sama päeva hommikul San Marinos. Kui see on puhkus, siis meie jalad sellega kohe kindlasti ei nõustunud.

Hotellis oli võimalik rattaid rentida vaid mõne euro eest päevas ja loomulikult me kasutasime seda võimalust. Kahel päeval sõitsime nii linna vahel kui ka umbes 30 kilomeetrit rannajoont läbi. Ja see rannajoon oli... lõputu rida lamamistoole ja päikesevarje. Rimini on suur kuurort, kus on tohutult hotelle, turiste ja melu. Aga selles mõttes on kõik hästi korraldatud – kui soovid lebotada, siis on lamamistool su jaoks alati valmis. Enamasti päris krõbeda hinna eest loomulikult.

Meil oli targasti kaasas oma päikesevari, mille püstitasime rannas üles. Mõne tunni veetsime ujudes ja niisama vedeledes. Vahepeal liikusid mööda rannajoont kärud, kust müüdi õlut ja jäätist – ideaalne lahendus, kui viitsid oma varjust ainult natuke välja astuda.

Vesi kahjuks ei olnud see super selge ja säravsinine, mida mõni Lõuna-Itaalia rand pakub. Küll aga on rannapromenaad kenasti kaasaegseks tehtud, rattateed rajatud ja turistile kõik söögi ja joogikohad igal sammul avatud. Kui tahad jalutada või rattaga sõita, siis Rimini sobib suurepäraselt.

Hotellis oli meil bassein, mis osutus rannast isegi mõnusamaks – seal oli rahulikum ja raamatut lugeda või lihtsalt päikest võtta oli palju lihtsam. Väga palju inimesi seal ei olnud. Üks pere siiski oli – nende teismeline poeg ujus ja laulis kõva häälega: „Mi amore!” Jah, meie oma Eesti eurolugu! Seda kuulda oli üllatav ja samas väga vahva.

Söögipoolest saime linnas head pitsat, grillitud mereande ja muud liha. Aga hommikusöögid... Itaalia hotellides on ikka need samad: saiakesed, koogid ja magusad ampsud. Esimestel päevadel võib see olla tore, aga ühel hetkel hakkad unistama millestki soolasest ja päriselt toitvast. Kasvõi mustast leivast....

Itaalia hommikusöök ongi muidugi  traditsiooniliselt pigem magus ja kerge. Kohvi ja saiake – ja see ongi kõik. Turistile, kes tahab terve päev ringi joosta, tundub see mõnikord liiga vähe.

Riminis olime korra varem ka käinud, aga ikka leidus palju uut mida avastada. Vanalinnas leidsime uusi tänavaid ja nurgataguseid, kuulasime tasuta kontserti, kolasime turul, kus olid suveriided, suveniirid ja sada muud sorti kraami tänavate kaupa. Ostime külma õlle ja nautisime melu. 

Linnapeal jalutasid ringi naised (võib-olla kohalikud, aga äkki ka turistid?) kõrgete nahksaabastega 30-kraadises kuumuses. Mis muud kui Saapamaa oma parimas vormis.

Kaardilt lähedal asuvaid vaatamisväärsusi otsides leidsime rattasõidu kauguselt Itaalia miniatuuride pargi. 

See oli täpselt selline koht, kus saad ühe jalutuskäiguga käia läbi kogu Itaalia – sõna otseses mõttes.

Pargis on üle 270 kuulsat Itaalia (ja Euroopa) hoonet ja maastikku vähendatud kujul. Jalutad mööda Veneetsia kanalitest, näed Pisa torni ja Colosseumit – kõik on olemas, ainult palju väiksemalt. Isegi Vatikanis on nüüd "käidud". Ja eelmisel korral liig-krõbeda hinna tõttu jäi päris Veneetsias gondlisõit tegemata, siis nüüd sai seegi omas võtmes kogetud. Lisaks saime palgi kombel mööda mägijõgesid kihutada. Lasime sisemised lapsed valla ja kiljusime kui väga järsuks langus läks 😄

Kahepeale kokku 48 eurot, terve Itaalia kui peopesal!

Kokkuvõttes – puhata sai ainult meie auto, mis veetis päevi parklas varjus. Meie andsime samal ajal jalgadele ja rattale valu, aga see oli täpselt see, mida Rimini oma turvalises, energilises kuurordimelus pakkuda oskas.