Siinne päriselu

Alusatan oma juttu nii nagu ka eelmised korrad – hommikul voodist välja ei saa. No mis teha, kui minu keha tunneb, et on öö. Mis sest, et õues juba ammu valge.

Kuna mul on kindel soov ikkagi see kohalik jõgi (Pasig river) ära näha ja kuna kellelegi siiski mu elu ja tervis veel tähtsad on, siis pidime seal ära käime üheskoos. Ja seda siis enne kui mõni tööle läheb.

Poisid naudivad veemõnusid

Jõeni oli sammuda vast 3 km. Viimases lõpus, kui astusime „kohalike rajooni“, hakkasin tundma ennast turistina. Inimesed vaatasid järgi, küsisid meilt kust tuleme ja kuhu läheme. Samas liiga sõbralik ei tasu nendega olla, haagivad ennast külge. Päris jõe ääres veetsid aega mustad, räpased, paljasjalgsed ja kondised emad ja lapsed. Meie juurde lipati kohe käsi pikal raha küsima, mõned naised silitasid mu käsivart ja soovisid häid jõule. Ei olnud meeldiv kogemus. Aga välja ei tohi teha ja kiirel sammul astusime edasi. Hirmsati oleks tahtnud nii mõnestki lapsest või olukorrast pilti teha, aga esiteks ei julge seal väga kaamerat välja võtta ja teiseks nagu pole minust seda julgust kellelegi kaamera näkku suruda.

Kuna me seal jõe ääres liikudes olime jõudnud üsna lähedale Makati linnaosale, siis hakkasime läbi elurajooni surudes end sinnapoole hoidma. Nojah.. Poleks vist pidanud. Sellist läppavat haisu nagu seal pole ma vist kunagi tundnud. Teie õnneks, ei saa ma seda muud moodi edastada kui vaid kirjeldades – toidupraadimine, roiskuv toit, roiskuv-seisev vesi, loomade (võimalik et ka inimeste) väljaheited, maas vedelev kõikvõimalik prügi, hullumeelne hulk heitgaase, lisaks veel mõnus-mõnus kuumus (täna paistis Päike!!) ja higised inimesed ümberringi. Täiega vahva :D Tundsin ainult headmeelt selle üle, et panin täna jalga (esimest korda) kinnised jalanõud.

Tänavaelu

Ja kõige selle sees inimesed toimetavad, müüvad oma kaupa tänaval, teevad süüa, söövad. Ja on väga rõõmsad, vähemalt mulle tundub nii. Inimesed laulavad, lehvitavad...

Makati linnaosas oli koolipäev just lõppenud ja väga palju koolivormides lapsi liikus ringi.

Kohalikud koolilapsed

Pisikesed plikad olid nii õnnelikud, kui meid nägid. 

Õnnelikud, et pildile saavad :)

Lehvitasid, näitasid näpuga ja itsitasid elevusest. Täitsa Angelina Jolie tunne tekib nõndaviisi J

No ja mis ikkagi paneb käe haarama kaamera järgi – siinsed elektriliinid. Olen näinud nii mitmeski riigis sarnaseid, aga no kui pole ammu väljamaal käinud, siis paneb ikka kukalt sügama ja nupule vajutama küll.

Iga elekrtiku unistus

Ja siis ma jõuan tagasi meie stiilsesse linnaossa (Bonifacio Global City), kus on elu Eesti mõistes nagu tornide väljaku kandis, Stocmanni piirkonnas. Ärikeskused, puhtus, kord, söögikohad, kohvikud jne. Aga „normaalne“ ja „tõeline“ Manila elu on siiski väljaspool seda piirkonda. Kuhu tõesti ma üksi pigem ei läheks jalutama. Aga mul siingi piisavalt ruumi!

PS, see jutt, et siin päike peale ei hakka on jabur jutt. Tänane pilvedevahelt piiluv päike tõmbas mulle igatahes randid peale juba.