Me pole enam üksi

Ootamatult on meie privaatsus siin otsa saanud. Pärastlõunal saabus üks meie idanaabrite perekond ja veid hiljem üks mootorrattal seljakotirändur Saksamaalt, kes oli oleks muidu pimeda kätte ekslema jäänud, kui läbi pimeda õnne ja juhuse poleks seda kohta leidnud. Vestlesime juttu ka veidi. Mees jättis naise ja lapse koju ja tuli üksi Filipiine avastama. Eestlaste kohta oskas isegi kommentaari anda – see on see riik, kes peale Nõukogude Liidu lagunemist Eurovisioonil kunagi Venemaale 12 punkti ei anna. Samas teised endised liiduriigid seda ikka teevad. Novot, mille poolest oleme kuulsad mujal Euroopas!

Tähed vette kukkunud

Eilne päev möödus meil saartel hüpeldes (Island hopping). Paaditasime kolmele erinevale väikesaarele Honda Bay’s. Muidu kõik ilus-tore, aga no kes need turistid sinna lasknud on? Me siin oma vaikuse ja rahuga nii ära hellitatud, et suurt naudingut sellest rahvastepaablist ei osanud tunda. Küll aga oli äge tunda ennast eksootilisena, sest ikka huvitab inimesi, et kust sellised valgenahad tulnud on. Ja kui kuulevad riiki Eesti, siis vahitakse silmad punnis peas, arvates ilmselt, et oleme selle riigi ise välja mõelnud.

Varbad vees, juured vees

Merel sõita ja mägedevaateid nautida oli aga hea vaheldus. Kõige enam meeldejäävamad seigad olid ilmselt mangroovimetsade ääres jalgupidi vees jalutada ja rannas meritähti näppida. Selliseid suuri tähti polge enne saanud vaadelda, läbimõõt vast 20 cm ikka. Ja isegi snorgeldada polnud tarvis, kohe seal samas madalas vees nad oma aega veetsid.

Hommikul me täna riisi ei saanudki. Kohe kummaline tunne oli. Ja vist isegi kõht jäi tühjaks. Aga järgmised kaks sööögikorda meie magu ei pidanud pettuma.

Oma vaba aja sisustasime täna jalutuskäiguga mööda rannaäärt teisele poole. Ilusti kenasti teavitasime pererahvas – kuhupoole läheme ja millal tagasi kavatseme olla, muidu jälle muretsevad end hullude turistide pärast vigaseks. Väga hea meel, et ka teise poole rannaribast ette võtsime. See erines oluliselt meie eelmisest rannikuretkest. Seekord saime esialgu  jalutada mööda liivariba, mis kulges kauni helesinise ja läbipaistva veega jõe ja mere vahel. Jõe kaldal ilutsesid palmid ja muud säärased eksootilised taimed. Pisikesed kalad isegi ujusid vees.  Kui liivarand lõpes, turnisime mööda musti (ja päikese poolt kuumaks köetud) laavakive ja vaatlesime pikalt, kuidas lained murdusid vastu kivikamakaid ja viskasid ligi 4 m veesambaid üles. 

Laineteater

Ei olnud tuult, ja taifuuni meil ka polnud (kui keegi juhtumisi luges uudistest, et siinkandis üks ringi liigub), lihtsalt meri peksis end vastu vana laavat, mis kunagi on mere poole voolanud. Vaatemäng oli võimas! Ookean on võimas!

Lisaks venelastele ja sakslasele kohtasime täna ühte ägedat kohalikku tegelast ka – Tukot (Tuko lizard). Nendest tavapärastest gekodest, kes meil siin toas ringi jalutavad ja häälitsevad, oli too ikka kõvasti suurem – vähemalt 30 cm loom. Ja see olevat veel laspeeas! Kahjuks pidavat hiinlastele need aga väga medikamentide asemel/näol kaubaks minema ja neid jahitakse palju... Ega see looma elu pole lihtne. Meie elu on, vähemalt praegu J