Sunday, November 1, 2026

Nädalake Iirimaal

Iirimaa pole mu reisisihtkohtade hulgas kunagi esikohal olnud. Ilmselt mitte isegi esikolmikus. Aga ometi reisisin sinna juba teist korda. Mis teha, kui pereliikmed kolivad ja päris võõraks ju ka jääda ei taha.

Seekord reisisime lennukiga. Saab muidugi Iirimaale ka autoga, aga siis kuluks oktoobrivaheaeg suuresti kohalejõudmisele ja tagasitulekule. Külas tahaks ju ka natuke olla. Lennuk mõistagi hilines. Nii minnes kui ka tulles. Seega lennujaamades saime omajagu jõlkuda. Mõlemal pool, et oleks ikka võrdselt.

Ajastus oli sügisene ning reis tõotas tulla halloweeni hõnguline. Iirimaad peetakse ju selle püha sünnikoduks. Meie läksime küll pigem sugulastele kui vaimudele külla, aga päris mööda sellest teemast ei pääsenud. Sain koos õeplikadega esimest korda elus kõrvitsale halloweeni näo pähe lõigata. Nii et üks uus oskus jälle juures. Kunagi ei tea, millal vaja läheb. Kaunistusi oleksin selle püha kodumaalt ausalt öeldes isegi rohkem oodanud. Päris igast aiast mõni zombi vastu ei vaadanud. Aga seal, kus asja oli tõsiselt võetud, polnud ennast tagasi hoitud. Mõned õued ja söögikohad olid korralikult kollide, kummituste, zombide ja ämblike päralt. 🧟🕸🕷

Halloween täies hiilguses 

Sügisene Iirimaa ise oli aga väga kena. Seal on talved meie omadest oluliselt pehmemad ja looduses veel oktoobri lõpus palju rohelist. Igihaljaid taimi jäi silma igal pool. Eriti meeldib mulle iileks – see teravate lehtedega taim, mida kasutatakse ka jõulukaunistustes. Nii et kõrvitsate kõrval natuke jõulutunnet ka. :)

Samas jagus ilusaid sügisvärve. Lehed olid veel puudel ja kollaseid, punaseid ning oranže toone oli roheluse vahel küllaga. Ilm oli vahelduv. Oli sombust ja udust, sadas uduvihma, aga sekka paistis ka päike. Täitsa nauditav sügisene olemine.🍂

Inimesed on seal ikka karastunud. Või lihtsalt harjunud selle aastaringse kehva suusailmaga. Vihma sajab, tuul puhub, sooja on veidi üle kümne kraadi, aga nii suured kui väikesed jalutavad ja jooksevad lühikestes pükstes. Vahel oli jope ka peale pandud. Aga mitte alati.

Ja siis see tossukultuur. Vähemalt meile jäi mulje, et saapaid ja kingi seal eriti ei tunnistata. Ikka tossud ja tossud. See mõjus meile nõnda piire nihutavalt, et viimasel õhtul läksime pubisse tossude ja dressidega. Sulandusime kenasti. :)

Pubi Galways, #dressjatoss

Seltskond oli samuti kirju. Vähemalt idarannikul ja pealinna läheduses kohtas igasuguse taustaga inimesi. Ei teagi, kui palju nende hulgas põlisiirlasi oli. Ju siis leidub põhjuseid, miks sinna mujalt elama kolida. Ilmselt mitte ainult ilm.

Et näha ka kaugemale lennujaamast ja idarannikust, rentisime auto. Nädalaga sõitsime üle tuhande kilomeetri ning käisime korduvalt ka Põhja-Iirimaal. Sinna sõitmiseks on Eesti turistil vaja Ühendkuningriigi elektroonilist reisiluba, selle saab ära teha õnneks internetis ilma suurema vaevata.

Kui Iirimaal vajab harjumist vasakpoolne liiklus, siis Põhja-Iirimaal lisanduvad veel miilid. Vaatad kiirusepiirangut ja pead meeles pidama, et nüüd käib arvestus miilides tunnis. Hindadega sama lugu – ühel pool eurod, teisel pool naelad. Niiet ajugümnastika igas vallas. Ja samal ajal pole piiri ennast nagu ollagi. Sõidad lihtsalt edasi ning ühel hetkel on kilomeetrite asemel miilid ja eurode asemel naelad. Ja siis võibki juhtuda, et lähed tankima - sest oo, kui odav kütus. Aga maksma asudes selgub, et tegemist on naelahinnaga. Ups. Aga autojuht oli mul taaskord tasemel ja tagurpidine liiklus oli juba mõne päevaga sujuvalt käpas.

Autoga ringi sõites sai maapiirkondadest päris hea pildi. Kenad kivimajad, mõned krohvitud ja heledaks värvitud, teised ehedalt kivised. Majapidamiste ja talude ümber laotud kiviaiad ning nende vahel lambad või lehmad. Kõik see on nagu üks suur lapitekk, mis on kiviaedadega kokku õmmeldud. Valged lambatupsud kaunistuseks peal.

Kuigi päris valged nad kõik polnudki. Oli sinise-, punase- ja kollaselaigulisi. Mõned Telia lambad ka sekka ehk siis lillalaigulised. Värvilaikudega eristatakse nähtavasti karju ja märgistatakse loomi, aga peetakse ka järge paaritumisel. Milline neist põhjustest meie nähtud Telia lammaste taga oli, jäi küsimata. :) Ja lammastega seal juba ei koonerdata – üle viie miljoni teisi. Pole vist võimalik Iirimaal käia nii, et ühtegi lammast ei kohta.🐑

Sinipepulised 🐑

Punatriibulised 🐑

Siin-seal avanesid mõnusad vaated mägedele. Ja merele. Kuigi merega oli seal nii, et kui Eestis öeldakse „meri on, meri jääb“, siis Iirimaal pigem „meri on, merd pole“. Mõõna ajal oli mõnes kohas kaldalt vett lausa raske silmata. Paadid seisid kuival ja ootasid, millal meri tagasi tuleb.


Blackrock mõõnab

Täidetud sai ka mu aastatepikkune unistus käia Connemaras. Kahjuks oli ilm just sel päeval nii kehv kui olla sai. Tuul puhus ja vihma kallas, nii et nägime seda peamiselt autoaknast. Aga vägev oli ikka. Kuidas seda kirjeldada? Nagu Eesti rabamaastik, mis on mägedesse paigutatud. Selline tuttav, aga samas hoopis teistmoodi. Ja vägagi vägagi palju kive. Üsna inimvaenuliku elukeskkonna mulje jättis see läänerannik.

Vihm Connemara kohal

Connemara

Söögikohtades ei jäänud meile lambapraed menüüdes silma, hoolimata sellest, kui palju lambaid ümberringi jalutas. Ikka rohkem fish and chips. Seda sõime vist vähemalt viies erinevas kohas, sest esimesest reisist oli üks väga hea maitseelamus meeles. Sama head seekord kahjuks ei saanud. Aga proovisime järjekindlalt.
Fish and Chips

Veel üks ammu plaanitud asi sai tehtud Carlingfordi austrikasvanduses. Olime juba pikalt mõelnud need imelikud molluskid ära proovida. Aga kindlasti mitte suvalises kohas. Iirimaa tundus selleks sobiv paik – seal kasvatatakse austreid päris korralikult. Ainuüksi 2024. aastal müüdi seal kasvatatud austreid ligi 9300 tonni. Meie läksime esialgu mõne üksiku järele. Meid võttis vastu itaallasest kokk, kes tutvustas kogu kasvatuse tööprotsessi ja söötis meile siis terve hunniku austreid sisse. Mina üle kuue ei söönud. Selleks ajaks hakkas juba vaikselt suu ringi käima. 🦪

ˇ
Terve vasakpoolne kauss söödi meie poolt tühjaks

Proovisin puhtalt, laimiga, sidruniga, pipraga, balsamicoga ja vürtsika kastmega. Võitjaks osutus sidrun koos pipraga. Nii et proovitud nad said. Ja mitte ainult üks, et linnuke kirja saada. Ikka kuus.

Selline see nädalake sai. Sugulased nähtud, Connemaras käidud, austrid proovitud ja esimene kõrvits lõigatud. Ning selgus, et pubisse võib vabalt ka dressidega minna.