Torbole, Garda järv

Meie elupaik siin Garda kaldal on seekord Torbole asumis järve põhjapoolses otsas. Meie kõrval on kohe Sarca jõgi, mis toob otse Alpidest liustike sulavett järve. Seega on hommikuid, kus suplemine meenutab pigem nõelravi. Kuid õhutemperatuur meenutab pigem naabrite saunalava, mistõttu läheme karastame ja värskendame end igal võimalusel selles kirkas sinises vees. Koos vahvate sulelistega - pardid, luiged, vesikanad ja mõistagi nende pojad. Muide, oma üllatuseks avastasime, et ka kilpkonnaga võid kokku järves kohtuda. Kuigi tuleb välja, et see on eelkõige inimeste hoolimatus ja tegelikult ökoloogiliselt suur prohmakas, et nad siia vette on lastud. Aga suures plaanis on kõik super! Üldse ei kurda. Vihma pole siiani kordagi saanud, puhub mõnus tuul ja loodus on imeline. 

Meie kodu 10 päeva

Meie koduks on seekord Maroadi telkla otse järve kaldal. Ja seda lausa 10 ööd! Siin on ligi 250 platsi, kus igaüks kes vähegi naudib sellist elustiili leiab sobiva koha. Loomulikult on sellise inimmassiga ka omad faktorid, mis võivad ärritada - koerad, kes hauguvad ja kusevad igale poole. Lapsed kes lällavad ja karjuvad. Meil oli naabriteks mõned päevad üks saksa pere, kellel oli vastsündinu kaasas. Ja selle nutulaulu saatel jäid mõned ööd ikka une suhtes napiks. Seltskonnad samas vahetuvad pidevalt, kunagi ei tea, keda kohtad järgmiseks. Põnev on vaadata kuidas keegi oma elu sisse seab siin telklas, kui suurejooneline varustus jne. Endagi unistused aina kasvavad ja kasvavad, mida mõnusamaid autoelamu variante märkad.

Kes on Eestis või lähinaabrite juures vaid telkinud, ilmselt ei oska ette nähagi, mis kaikad siin kodaratesse satuvad. Tean mõnda meest kes ilmselt koju minnes annab suud oma mõnusale mullasele-liivasele pinnasele, kus vaiad lähevad lups ja lups sisse, ilma et sa peaks ühtegi vandesõna lendu laskma või mitmeid tunde higipiisku otsaesiselt maha nühkima. Soovitus tulevaste reiside tarbeks  - oleks vaja akutrelli ja tugevaid jämedaid kruve, et vaiad maasse saada. Nii teevad kogenud reisisellid. 

Piknik kodurannas

Telkla on muidugi meie jaoks lihtsalt üks koht, kus hoida oma asju ja öösiti magamas käia. Maksimaalselt tahan ära kasutada seda aega siin ilusate inimeste, võimsa looduse, itaalia köögi ja lõputult voolava frizzante veini keskel. Seetõttu on õhtuti kõigil enamasti kett maas, enamusel jalad villis (mitte minul!), muljete üleküllus ja suur hulk plaane varuks uueks algavaks päevaks.

Täna on mul plaanis rannapäev. Kavatsen raamatut lugeda, samal ajal kui telgikaaslane kavatseb minna windsurfinguga tegelema. Sest koht, kus me asume on ülemaailmselt tuntud kui windsurfingu meka.

Kõik need täpid on surfajad

Ilusad liblikatiivad

Seetõttu, muud muljed panen kirja ühel teisel päeval. Sest päevagi me paigal ei istu ja põnevaid hetki mahub igasse päeva!

Arrivederci!

Autoalpinism Austria-Itaalia

Kaardilt vaadates on teed kõik ühetaolised. Viivad sind ühest kohast teise. Alpi teed aga ei ole nagu Riia maantee või Narva maantee. Järsud tõusud, kitsad kurvid, tihe liiklus, piirdeteta mägiteed, uhked vaated. Vallutasime mägiteid eelkõige neljal rattal, mitte mägisaabastes. Aga elamusi saime vaatamata sellele. Nimelt aastaid tagasi, kui seda teed sõitsime, oli kõik ümbrus mattunud paksu udu sisse ja nägime vaid mõnda meetrit teed otse auto ees.

Stelvio passi kõige kõrgemale ulatuval teelõigul panime siiski matkamise jalatsid jalga ja tõusime jalgsi veel natuke kõrgemale. Nii 2800 m peale. 

Rüüpasime väikse õlle, sõime vorstikest ja nagu meile kombeks, täitsime kõhtu ka lihakonserviga. Traditsioone tuleb hoida. Seal märkasime üht uhket kotkast mägede kohal õhuvoogudes liuglemas, otse meie meie peade kohal. Hiljem auto poole naastes nägime, kuidas terve rivi fotograafe nagu üks mees oma objektiividega seda lindu jälitas. 

Ja siis märkasime ka teist lindu. Ja need tohutud kotkad lendasid otse üle meie peade, suured volaskid, täismehe mõõtu. Autos hakkasin asja lähemalt uurima ning selgus, et tegemist habekotkaga. Habekotkas on üks Euroopa suurimaid röövlinde – tema tiivaulatus võib ulatuda peaaegu kolme meetrini. Kunagi oli liik Alpides peaaegu välja surnud, kuid tänu aastakümneid kestnud taasasustamisprogrammile võib neid nüüd taas mägede kohal liuglemas näha. Aga suures plaanis on see ikkagi hea õnn ja soodne juhus neid nõnda kohata. Uhke ja eriline tunne igatahes.

Eriline tunne oli muidugi ka keset juunikuud ehitada lumememme ja siis jätta ta sinna mägedesse vaadet nautima. Küllap üsna lühikeseks ajaks, kuid siiski. Tehtud. Ja kui lund juba mägedes on, siis miks mitte teha ka paljastest lumemeestest pilte? Kummalisel kombel nad alati satuvad mu pildile, nii kui kuskil mägedes lund on märgata. Hea õnn või korduv juhus? Või lihtsalt veidrad traditsioonid. 

Mida veel siis mägiteedel märkasime? Aukartust ja samal ajal kõhedust tekitavad vaated. Teed on tõesti käänulised, kitsad. Olgugi et suurepäraste vaadetega. Aga vaateid varjutavad jätkuvalt hullud motikamehed, kes suures plaanis ei hooli ei enda ega teiste eludest. Nad peavad igal juhul olema esimesed, olgu ummik, kurv või ohtlik möödasõit. Statistika väidab, et igal aastal saab Alpi mägiteedel hukka 150-200 mootorratturit. Ehk siis - ma ei liialda kui ütlen, et mäed on neile vist pähe hakanud.

Tänud kõikidele taevastele jõududele, kes meid alati hoiavad! Sest ka sel korral jõudsime ühes tükis ja rõõmsatena kohale. Kuhu? Eks ikka Garda järve äärde. Ei saa meid siit miski ega keski eemal hoida. Meie suur suur armastus 🩵

Kuidas Garda järv meid vastu on võtnud, kuidas elu telklas läheb, sellest järgmine kord! Ilm on super ja elu siinmail võrratu! Lähen haaran nüüd päevast kinni! Suplused ja seiklused ootavad :)

Jaanid Austrias, Längenfeldis.

Jaanipäev - midagi vägagi eestipärast. Liha lõhn, lõkkesuits, sõbrad ja pikad valged õhtud. Ka sääsed. Seekord aga tähistame jaanipäeva veidi üle 2000 km kaugusel oma kodusest lõkkeplatsist. Ei mingeid sääski ega grilli. Vaid Längenfeldis - natuke mägesid vallutades, natuke matkapliidil liha ja kartulit praadides. Ja otseloomulikult kohalikke jooke mekkides. Meie tavapärane kauaoodatud suvereis on käes! Need magusad paar nädalat, mille nimel oleme terve aasta pingutanud ja millest unistades iga hommik end tööle surunud. Teadagi, et iga reisi hulka kuulub see teatav ootusärevus - millal kohtame esimesi eestlasi. Sel korral olime terake targemad ja võtsime nad hoopiski kaasa. Või tulid nad ise? Kes seda enam mäletab. Ilmselt nad nägid, kui me pakkisime ja välja sõitsime. Ja tänaseni pole me neid suutnud maha raputada. Meie oleme igatahes bensiinihindadega kursis ning nende teiste eestlaste käest võite küsida diislihinda. Suures plaanis on kallis, detailidesse parasjagu ei lasku. 

Meie hobused

Kuidas me siiani siis oleme jõudnud? Aus vastus on: Kahe autoga, aeglaselt ja suure hulga pagasiga. Esimest korda rändas meiega kaasa ka suusaboks, mis osutus hädavajalikuks, sest kogu see tavaar pidi kuidagi ära mahtuma. Kilomeetrid kogunesid, riigid vahetusid ning iga päev tõi kaasa uusi vaateid ja väikeseid seiklusi. Poola läbimine on meie jaoks tavaliselt reisi kõige üksluisem osa. Pikad sirged teed, lõputu liiklusvoog ja kilomeetrid, mis justkui ei taha kuidagi otsa saada. Aga isegi kõige igavamas kohas võib leida meelelahutust. Näiteks jalakäijate sild üle kiirtee. Lehvitasime kõigile alt möödujatele, meid tervitati tulede vilgutamise ja signaalidega vägagi heatahtlikult. Võimalik, et ka midagi ulakamat tehti seal sillal, kuid sellest ajalugu vaikib. Kõige lõbusamatel hetkedel lihtsalt ei taipa keegi telefoni võtta, emotsioon on olulisem. Kes tahab pilti, peab ise selle teekonna ette võtma  ja ise need hetked oma ellu looma ja need pildid oma ajju talletama. Muide, ka lihtne sidevahend -  walkie-talkie, annab seekordsele reisile palju vahvaid hetki juurde. 

Esimesed mäed juba piiluvad!

Nii kui taamal hakkavad paistma mäed ja mäekesed, siis ununeb igasugune vajadus end kõrvalisega lõbustada. Kõik on lihtsalt nii ilus, lihtsalt sulad seal istmel kokku ja naudid igat hetke. Sulad muidugi mitte ainult ilu pärast, vaid ka soojuse pärast. Aga meil siin on reisil keelatud öelda, et "ilm on liiga palav", "ilm on kuum" vms. Olgu, keeld on liiga karm sõna - pigem kokkulepe, et kes vingub, teeb külmad õlled välja, et leevendada seda väidetavat kuumust.

Ehk siis - meil on siin külma õlle ilm, ei muud. 3 päeva oleme autos istunud, tagumikud mersu ja  škoda istmete kujudega. Neljandal päeval vedelesime oma vanas heas palja-tilli-spaas. Viiendaks päevaks on energiaülejääk tohutu. Eriti ühel spordipoisil, kes on tänu mägedele muudetud mees. Käib jala ja joob vett. Seega tänase külma õlle ilma puhul me tegime lausa 2 matka. Viisime Eesti lipud tippudesse, kus nad varem pole käinud. Võimalik, et osa Austriast on nüüd Eesti omand. Ametlikult pole veel kinnitatud. Aga jaanipäeva kingiks võiks tüki maad siia saada küll.

Stuibenfall

Hängerbrücke

Ööbimine Poolas, ujumine Slovakkias, lõunasöök Saksamaal, jaanipäev Austrias. Selliseid maailmakodanikke esindamegi. Kuhu edasi? Saad teada, kui vahel teed näo, et sind huvitab, mida ma siia kirjutan :)

PS, esimesed võõrad eestlased kohtasime ka siiski ära. Kolisid samasse telklasse Austrias, kus meie oleme juba aastaid harjunud käima. Nagu magnetiga tõmbame neid ligi. 

Hüva jaani from Österreich 💙❤🤍