Kurikuulsal Kuubal

Reisipalavik on tabanud taas!

Olen otsapidi Kuubal, paarikuulise etteteatamise ja ettevalmistamise ajaga.

Esimene auto, mis Havanna lennujaamast väljudes vastu vaatas, oli sinise vilkuriga valge politsei Lada. Õhk oli soe, palmid sahisesid tuules. Tundub mõnus. Samas esimesse „vestlusesse“ asudes tundsin ennast kohutavalt. Ma ei oska ju keelt! Ja nemad siin ei oska minu keelt! Esimeses ehmatuses ei tulnud isegi mitte tervitussõnad kohalikus keeles üle huulte. Kuhu ma küll sattunud olen, millesse ma end mässinud olen? Siiski kokkuleppehinnaga saime taksoga kaubale, et ta meid Havannasse, meie esimesse kodumajutusse viiks. Autoaknast paistsid põllud, istandused, betoonist majad, nõukogude aegsed ehitised (nii mulle tundub). Nautisin Kuuba esmamuljeid, taustaks kõlamas Cheerleader ja Happy koos muude kaasaegsete muusikaüllitistega. Tuju hakkas tõusma, kuni selle hetkeni, kuni taksojuht tahtis veidi juttu puhuda. Taas tabas mind õud – ma ei jää siin ellu. Minu jaoks täiesti harjumatu (ja ebameeldiv), et ma olen nagu kurt-tumm. Ja viipekeeltki ei oska...

Kuuba bandera uhkelt lehvimas

Sättisime end oma toas sisse, päiksekreem peale, suveriided selga ja linnaga tutvuma. Jah, endiselt on tunne – ma ei jää siin ellu. Kaubandus ja toitlustus toimib siin ilmselt stiilis „ma tean kedagi, kes teab kedagi“. Iga ukse taga tundub, et mingisugust pisematsorti äri käib, aga ole mees ja mine uuri. Samahästi võib seal ukse taga olla lihtsalt üks vanaema, kes kodus oma perele süüa teeb. Niiet süüa vist järgmised kolm nädalat eriti ei saa J

Aga autod on siin tõesti vanaaegsed (mitte kõik, otseloomulikult). Aga selle üldistuse võib vist küll teha – kõik oskavad ja remondivadki oma autosid. Inimesed on rahulikud, rahumeelsed. Noored poisid/mehed mingil põhjusel väga metroseksuaalse välimusega.

Esimene jalutuskõik lõppes sellega, et vajusime voodisse ja magasime ligi 12 tundi, nägemata ei õhtusööki, päikeseloojangut, ööelu ega midagi muud peale oma närviliste unenägude.

Hommikul kohaliku aja järgi kell 4 juba luugid lahti, valmis minema uutesse katsumustesse. Me saame hakkama. Äkki.....

Teine päev Havannas

Usalda elu ja asjad lahenevad iseenesest. Hommikul ilmus välja inglise keelt kõnelev peretütar, tänu kellele saime paar murepunkti lahendatud – kus vahetada omale kohalikku raha ja mil moel ennast transportida järgmisesse sihtpunkti.

Raha saime vahetatud, kogedes ka kohaliku kultuurivõlu – järjekord pangauksest poolde tänavasse. Rahakott pole kunagi varem nii punnis olnud. Sellegipoolest, oleme ennast teatud kohtades sunnitud tundma maksujõuetutena. Teadupärast on Kuubal kaks valuutat – moneda national (raha kohalikele) ja turistiraha, ehk konventeeritav peeso. Meil seda kohalikku raha pole, ega eriti pole ka aimu, kust seda saama peaks (ja tegelikult me reeglite järgi ei peakski saama...). Seega kohaliku jäätisevabriku välikohvikust meid suunati vastavate vahendite puudumise tõttu „turistialasse“, kus hinnad paraku numbrilises mõttes pisut suuremad, kuid väärtuse tõttu veelgi krõbedamad. Turismirassisim J

Kui turist, siis turist. Viisime oma turistirahad siis Havanna vanalinna. Hooneid on hakatud otsast renoveerima ja linnavaated annavad aimu sellest, kui suursugune ja uhke see linn omal ajal on olnud.

Trepiäri

Tüüpilisele postkaardipildile kohaselt liiguvadki tänavatel uhked ja läikima löödud vanad ameerika autod ja hobukaarikud. Söögikohtades mängivad pillimehed stereotüüpset Kuuba muusikat. Suveniiripoekesed ja välikohvikud, restoranid – kõik turistidele. Aga kohalikust elust on see pisut liiga kaugel.

Välgumihkliparandus

Keskmine Kuubalane siin Havannas on rajanud endale mingisuguse „äri“, mida enamasti aetakse elutoaaknast-uksest või otse tänaval. Kes müüb akna peal potte-panne ja patareisid, kes aga juhtmeid ja svamme. Mõni müüb trepi peal kilekotte ja paari pakki spagette, mõni aga ukseavas peotäit rinnahoidjaid. Tänavakaupmees pakub banaani ja tikke,  teine jällegi tuutu sisse keeratud popkorni. Aga kerjuseid on näha vaid üksikuid, kõik toimetavad ja teenivad ausat raha. J

Lõpetuseks - traditsioonid on visad murduma ja juba teisel päeval kohtasime oma reisil kodumaalasi. Otseloomulikult tegime kiirelt minekut, ilma viisaka tervitusetagi. Küll aga vahetasime mõtteid kahe lõunanaabrist noormehega, kes kahtlustasid esialgu, et meiegi oleme lätakad. Tänava siginas-saginas on esimese hooga raske aru saada – eriti kui mõlemad osapooled jäävad kiirelt tasa, kui hakkab tunduma, et tegu võib olla samarahvuslasega. Kummalised need baltimaalased. Ma ise ka sealhulgas.